Lugemiselamus

SAATEKS

"Lugemiselamuse" rubriigis saad teada, milliseid lasteraamatuid su kolleegid on avastanud. Kui tahad omalt poolt mõnda huvitavat raamatut soovitada, eriti aga laste hinnanguid lisada, saada kiri mare.muursepp@tlu.ee

LENNUKIGA LÕUNAMAALE

Epp Petrone

„Lennukiga lõunamaale“ oli tore jätk eelnevatele Petronede perest pajatavatele raamatutele („Anna hambad“, „Marta varbad“, „Leenu peenar“, „Kurru-Nurru vurrud“). Seekordne raamat jutustab nende pere lõunamaale reisimis loo. Sattusin raamatut ette lugema oma viieaastasele tütrele, keda ootas ees elu esimene lennureis. 

Kirjanik oskab laskuda lapse tasandile ja vaadata maailma läbi lapse silmade. Nii on kogu raamat jutustatud läbi pisikese Leena silmade. Kuidas käib kohvrite pakkimine, millisena paistab väikesele lennujaam, väravate läbimine, lennuki sisemus ja lendamine? Mis on hotell ja milline on lõunamaa, soe meri ja mererand? Mida kõike saab lõunamaal teha jpm. Mind ajas muigele lugu poisist, keda nad rannas kohtasid. Kuna nad üksteise keelt ei mõistnud, siis arvati, et poisi nimi ongi Privet (lugu „Priveti paat“). Noore kuulaja arvates oli see raamat selle pärast tore, et seal olid lühikesed jutud ja iga loo kõrval suur pilt. Minule meeldis lugude elulähedus ja tuttavad olukorrad, mis lastega liikudes ikka ette tulevad – jäätis, mänguasjade lett jm. Kõik on emana nii tuttav.

Raamatut lugesid koos Anneli ja Marta Emily Laamann

 

 

RASMUSE VUNTSID

Ilmar Tomusk

Raamatu tegelane on Rasmus, kes nagu paljud lapsed unistab ruttu suureks saamisest. Ühel hommikul leiab ta, et ta polegi enam viieaastane, vaid on järsku saanud niisama suureks kui tema isa ja täismehelikkuse kinnituseks on tal vuntsid ees...
Alguses on Rasmus väga rõõmus selle üle, kuid päris kiiresti avastab ta, et suurte inimeste elu on igav ja keeruline. Ja ega tööd ja tegemised ilma kogemuseta ei anna head tulemust, vaid ta saab kogu aeg „riielda“. Ta tahab olla ikka täpselt selline, nagu ta on.
Raamat sobib nii ettelugemiseks –  sest annab teemasid, millest vestelda lapsega – kui ka lugemist alustanud lapsele. Laused on soravalt loetavad ning annavad lapsele eduelamuse lugemisest. Juba oskajale lugejale on raamat väga vähese ajaga läbi loetav. Lugemiselamust(ja nalja) on kõigile!

Elamust jagas Anne Koppel

 

 

AMANDA PATSID

Ilmar Tomusk

„Amanda patsid“ jutustab loo sellest, mis juhtub tädi Amandaga, kui ta üleöö väikeseks tüdrukuks muutub.Tädi Amanda on suurena õnnetu, sest tal pole sõpru. Ta igatseb taga lapsepõlveaega ja arvab, et väiksena oleks ta elu palju kergem. Olles taas väike jõuab Amanda järeldusele, et väike on tegelikult raske olla. Amanda ütleb, et kui sa oled väike, aga elad suurte inimeste maailmas, pead sa tegema kõike täpselt nii, nagu täiskasvanutele meeldib, aga mitte nii, nagu sulle meeldib. Kui Amanda taas suur on, leiab ta ka endale sõbra!
Raamat pakub lapsele lugemirõõmu, sest see, mida ta loeb

 ja selle põhjal ette kujutab, on päris naljakas. Igatahes üks 8-aastane laps avastas oma lugemistahtmise Ilmar Tomuski raamatute lugemisest!

Elamust jagas Anne Koppel

 

 

 

 

 

 

TÄDI HAKKAB TUULELOHEKS

Markus Saksatamm

Raamatus on 30 naljakat lühijuttu.
Lugude teemasid saab seostada laste igapäevase suhtluse ja kaaslastesse suhtumisega. Lugude temaatika annab põhjuse lastega arutleda, kuidas oleks õige ja mis on vale.
Näiteks lugu “Laimu-Lissi ja kuri keel“ räägib sellest, kuidas linnaelanikud hakkavad vältima tädi Lissit, sest ta räägib alati halba. Lõpuks hakkab Lissi keel tädile vastu ning tädi otsustab alati ainult head rääkida. Alguses on küll kummaline tunne, aga lõpptulemus on positiivne.
Lugu suli Simost räägib sellest, et ta lõpetab sulitembud, sest uus töö, mida talle pakuti, on tulutoov ja mis peaasi  – kiideti ka veel!
Teeskleja onu Rommi sai paraja palga, sest teised vastasid talle samaga ning see ei olnud meeldiv. Tädi Anni lugu õpetab, et ei tohi ravimeid ilma vajaduseta süüa. Selleks, et terve olla, tuleb teha sporti ja süüa palju juur-ning puuvilju – siis ei tule ükski tõbi kallale. Juhtumis Jonnipurikaga õpetati Jonni-Tommile hoolivust, viisakust ja sõnakuulekust.
Lastele pakkusid selle raamatu lood küll kõneainet!

Elamust jagas Anne Koppel

 

 

 

MAAL JA MEREL

Jaan Rannap

See on neljas raamat sarjast, kus meie lemmikkirjanikud on teinud valiku oma loomingust ja kommenteerivad valitud lugusid.
Jaan Rannapi lood on, nagu oleme harjunud, mõnusas naljatoonis, aga alati tõeteraga: need suunavad lugejat loodust ja loomi mõistma. Nagu kogumiku pealkiri ütleb, on lugude aines mitmekesine, nii maalt kui ka merelt, ja sama kehtib aja suhtes - need on nii vanast ajast kui ka tänapäevast merele.
Raamatu illustratsioonid (kunstnik Valdek Alber) paeluvad last teada saama, mis looga tegemist on. Elevust tekitas lastel lugu sellest, kuidas jänes Juss endale mobla sai ning sellega oma esimesed kõned loomariigis tegi. Ka karupoeg Kusti päevaplaan oli mõtlemapanev. Tuletõrjekoer Nublu jutud andsid lastele põhjuse selle raamatu väljaotsimiseks.
Kirjaniku enda vahepalad raamatus on heaks sissejuhatuseks tema loomingu mõistmisel ning tekitavad soovi tema teostega rohkem tutvuda.

Elamust jagas Anne Koppel

 

 

EDEV NINA

Olivia Saar

See on kolmas raamat kirjastuse Petrone Print sarjast „Paremad palad“, kus kirjanikud on valinud oma loomingust oma lemmikud. Raamatus on lood ja luuletused headest sõpradest: ilusast mustast hobusest Mikust, armsast päntajalgsest kutsikast Robist, uhkest ruske lakaga Lõvi Lõrrist ja arglikuvõitu Jänes Jassist, toitu pesevast pesukarust ja paljudest teistest loomadest. Lugusid on tähtsatest päevadest , loodusest, kodust ja koolist.
Lastele, kes ei loe veel väga pikki lugusid, sobivad lugemiseks lühikesed luuletused ja jutukesed, mis on naljakad ja annavad laste fantaasiale ning kujutlusvõimele hoogu. Pikemaid lugusid  saavad vanemad  lastele ette lugeda ja tuletada meelde oma lapsepõlves loetud tegelasi. Raamatu illustratsioonid kutsuvad last raamatut lehitsema ja eks siis tuleb ka tahtmine teada saada, mis seal kirjutatud on. Ja neile, kes oskavad hästi lugeda,  sobib raamatu lugemiseks väga hästi.
Lugesin raamatut „Edev nina“ koolis 1. klassi õpilastele ja olin väga rõõmus, et lapsed tahtsid näha raamatuid, kus veel võib neid lugusid olla.  Mõned lapsed käisid pärast raamatukogus, et laenutada omale uut lugemist. Igaüks otsis endale sobivat lugemist. Suurema lugemisoskusega lapsed tahtsid lugeda  Lõvi Lõrrist ja  Jänes Jassist, väiksema lugemisoskusega lapsed võtsid endale lugemiseks luuleraamatuid. Need aga, kes ei oska veel hästi lugeda, olid huvilised, et ma neile lugusid ette loeksin.  Minu eesmärk äratada lastes  huvi raamatute ja lugemise vastu sai täidetud!

Elamust jagas Anne Koppel

 

 

SINA MINU KÕRVAL JA MAAILM MEIE VAHEL

Nicola Yoon

Raamat oli selline, mida lugedes, ei saa seda käest ära panna. Ma ei saa kahjuks raamatu sisu ette ära rääkida, aga kui teil on kodus teismeline, siis see raamat köidaks neid kindlasti. Seal on rohkelt sündmusi, põnevust ja armastust. Autor on leidnud väga huvitava teema – mulli sees kasvava noore, kes ei saa välismaailmaga kokku puutuda, muidu ta sureks, kuid ometi murrab välismaailm lõpuks ka sellise nooruki ellu ja veel kuidas. Lõpp on täiesti ehmatav, aga positiivne.

Elamust jagas Anneli Laamann

 

 

 

 

 

 

SA OLED ALATI HOITUD

Lana Vatsel, Kristi Kangilaski

Kohe alguses pean ütlema, et selle raamatu pildid on lihtsalt fantastilised. Kuigi Kristi Kangilaski seda raamatut ei kirjutanud, on pool selle raamatu väärtusest pildid. Need on humoorikad, kõnekad, põnevad. Lugu on ise lihtne – üks igavlev siilipoiss ei kuula ema sõna ja paneb kodust plehku maailma avastama. Tekst on hästi loetav algajale lugejale ja lugemisraskustega lugejale. Kasutusele on võetud isegi vastav šrift. Siilipoisi tegu oli talle päris ohtlik ja temaga võib päris kehvasti minna, kui teda ei päästaks keegi, kelle nime raamatus ei nimetata, aga ometi meil kõigil on ta ju olemas, vähemalt tahame uskuda, et on olemas – kaitseingel. Läbi selle raamatu saab lastega puudutada inglitesse uskumise teemat ning seda, et tegudel on tagajärjed, kuigi vahel lõpeb kõik siiski õnnelikult. Mis aga oleks võinud juhtuda?

Elamust jagas Anneli Laamann

 

 

 

LÕVI JA LIND

Marianne Dubuc

See raamat on lihtsalt ilus. Nii pildid kui ka see lugu on liigutavalt ilusad. Üks lõvi elab oma tavalist elu, kuni  kohtub vigastatud linnuga, kes ei saa teistega koos lõunasse lennata. Lõvi võtab linnu oma hoole alla ja äkki ei ole ta enam üksi. Nad teevad kõike koos. Kevadel tulevad teised linnud tagasi ja lahkub ka tema linnuke. Lõvi elab oma tavalist elu edasi, aga see ei ole enam endine. Ta igatseb oma linnukese järgi. Kevadest saab suvi, suvest sügis ja ….
Selle raamatu pildid on kenad ning nad paraleelselt jutustavad nappi teksti edasi. Seda ei saa lihstalt lugeda, vaid seda peab ka vaatama ning mõtlema, mis on nende piltide taga. Tekst ei ütle, et lõvi igatseb oma väikest sõpra – pilt näitab seda. Suur lugeja peab suunama Väikest lugejat peatuma ja pilti analüüsima. Mõnel lehel ei ole üldse teksti, on ainult pilt, mis jutustab lugu edasi.  Igatahes on see liigutav lugu sõprusest ja armastusest.
Lugesid Anneli Laamann ja Marta Emily Laamann, muljeid jagas Anneli

 

 

 

 

ADA LAVENDERI ISEÄRALIKUD JA KAUNID KANNATUSED

Leslye Walton

See raamat on täiesti müstiline. Sünnib linnutiibadega tüdruk, kellel on autistist vend. Kummalise pere ajaloost koorub tükkhaaval uusi ja uusi fakte, mis loovad jutustusse põnevust juurde. Raamatus hargneb lahti ühe suguvõsa lugu, kus on teisigi kummalisi tüüpe, et linnutiibadega tüdruk ei tundugi enam midagi nii ebatavalist. Tiibadega tüdruk igatseb samas olla tavaline tüdruk, kes tahab  armuda, omada poiss-sõpra ja teha teismelise tempe.  Raamatus on kummalisi  tüüpe rohkelt ning üks neist saab raamatu peategelasele saatuslikuks.

Elamust jagas Anneli Laamann

 

 

 

 

PAUL JA PAPS

Susanne Weber

See raamat oli väga vahva. Ma arvan, et eriti hästi sobib see raamat poistele, kuna see räägib ühest väikesest poisist Paulist ja tema isast. Neil tuleb ette palju seiklusi.

Paul on üks tore, hea ja uudishimulik poiss. Talle meeldib autodega mängida ja kõige rohkem armastab ta oma isa. Talle meeldib, kui isa mõtleb huvitavaid lugusid välja, mängib temaga kaarte, paneb puslesid kokku ja käib temaga tsirkuses. Kui Paulil on paha tuju, teeb isa ta kohe rõõmsaks.
Tema isa on töökas ja hoolitsev ning tegeleb kogu aeg Pauliga. Nad käivad koos muuseumis, vaatavad õhtul tähti, söövad jäätist, käivad reisidel ning isa laseb Paulil end tihti aidata. Eriti naljakas on rongireis, kuhu Paul võtab kaasa oma mänguussi, aga see kukub kogemata kotist välja, ja vahva on koht, kus Paul saab ekskavaatoriga sõita.
„Paul ja paps“ oli mõnus lugemine, mitte üldse pikk . Ma arvan, et kui isad seda raamatut oma lastele loeksid, oleks see veelgi vahvam. Eriti vahvaks teebki selle raamatu see, et nad teevad seal igapäevategevusi, mida lapsed vanematega teevadki. Paul ongi nagu päris laps, mitte ainult joonistus.
Elamust jagas Greete Rosin, Põltsamaa Ühisgümnaasium 2B klass

Saksa kirjaniku Susanne Weberi sulest pärinev raamat „Paul ja paps“ on üks väga armas lugemine. Õigupoolest on tegemist raamatuga, mis mõeldud lastele ettelugemiseks. Kohe alguses tuleb ära öelda, et igast selle raamatu loost õhkub kirjanikupoolset suurt austust lapse kui isiksuse vastu. Peategelane Paul on täiesti tavaline ning üllatavalt normaalne laps. Tal on ema ja isa ning tema vanematel on tema jaoks alati aega. Päeval, mil lasteaed on suletud, on ka Pauli isa end ekstra töölt vabaks küsinud. Koos minnakse loodusmuuseumi ja peetakse meestepäeva.  Pauli võetakse ja koheldakse võrdsena ning kõik tema mõtted leiavad aktsepteerimist. Isaga tegutsedes on kõik põnev. Koos valmistatakse emale kooki, proovitakse ekskavaatorisõitu, sõidetakse rongiga ja tehakse veel muudki vahvat. Ja kui juhtubki, et mõnel päeval ei ole hea tuju, siis heaga saab kõigest üle.
Soovitaksin seda raamatut lugeda ka noortel lapsevanematel, sest sellest leiab hulganisti nippe, kuidas lapse kasvatamisega edukalt hakkama saada.

Elamust jagas Marika Viks

 

KURRU-NURRU VURRUD

Epp Petrone

Need, kellele meeldivad Epp Petrone laste igapäevaelust jutustavad raamatud „Marta varbad“, „Anna hambad“ ja „Leena peenar“, peaksid ennast mõnusasti tundma ka samast perest rääkiva uue jutukogu seltsis, millel nimeks „Kurru-Nurru vurrud“.
Võib ju kahtlustada, kas sama teema ja stiil neljandaks raamatuks ennast mitte juba ei ammenda, kuid arvan, et ei suur ega väike lugeja pea pettuma. Kõik tuttav ja hea on küll paigas: parajalt lühikesed lood (võta just nii mitu ampsu korraga kui tahad), kodune ja argine miljöö, nii väikesele kui suurele arusaadavad olukorrad ja tunded ning keel, mis on küll sirge ja lihtne, ent mitte nudi. Paras ports muhedust ikka ka – mida need tüdrukud küll jälle välja on mõelnud!
Tuttavat joont jätkavad ka lugusid saatvad Piia Maiste pildid – mahedad ja selged, et ometi sellised, et kõike ühe vaatamisega ära ei näe. Enamiku piltide ruumikasutus on põnev ning annab lisaks kujutatud stseenile nappide vahenditega edasi taustatunded, liikumise ja loo arengu, muutumata sealjuures kirjuks kribukrabutamiseks.
Autori soov on olnud paigutada tekst alati ühele, vasakule leheküljele ning pilt kohe sinna kõrvale üle terve parema lehekülje, et lapsel ja vanemal oleks mugav raamatut koos ja kõrvuti lugeda. See teeb „Kurru-Nurru vurrudest“ nagu ka sama sarja eelmistest osadest tõeliselt mõnusa kaisuslugemise raamatu.
Kõigest sellest tuttavast hoolimata on Kurru-Nurru raamat ometi värske ja omamoodi, sest seekord ei ole maailma nabaks laps, vaid kass. See laseb autoril ja lugejal vaadata asju natuke teistmoodi nurga alt ning jutuks tulevad asjad, millele muidu ehk ei mõtlegi. Näiteks see, milline võib olla kassi elu tänaval, hoiukodus ja päriskodus, mis on kiisu jaoks tähtis ja mis tülikas, mida võib kass arvata teda patsutama-silitama tikkuvatest lastest ning mida üksi koju jäämisest. Sümpaatne on juba seegi, et raamatu peres ei võeta kassi päris tavapärasel moel – nunnu kiisupoeg lastele mängimiseks – vaid näidatakse, kui asjalik ja tore pereliige võib saada varjupaigast võetud täiskasvanud kassist.
Kurru-Nurru lugude abil saab tähele panna esimesi kassikeele märke ning õppida, kuidas kassiga viisakalt tutvust sobitada ja sõbralikult koos elada. Arvan, et kui minu naabritüdruk oleks lapsena sellist raamatut lugenud, siis poleks ta oma kassil vurre maha lõiganud.
Vaatamata sellele, et „Kurru-Nurru vurrud“ on tore pereraamat, tuleb lugejatel ometi arvestada ühe tõsise ohuga: peale seda raamatut on veel raskem elada ilma kassita!

Elamust jagas Kadi-Ann Kraut

 

ANNALIISA ANALÜÜS JA TEISI VÄRSSE LOHUTUSEKS HAIGLAS OLIJALE

Inese Zandere

Kellele meeldiks haige olla või veel hullem – sel ajal ka haiglas olla? Aga nii mõnelgi lapsel ja lapsevanemal on vaja see teekond mõnikord ette võtta. Et see teekond läheks kiiremini ja haiglas olemine natuke mõnusam oleks, on läti lastekirjanik ja luuletaja Inese Zandere kirjutanud mõned luuletused. Luuletusi lugedes saab hea ülevaate haigla igapäevaelust ja tegemistest, kaasates sealjuures põnevaid tegelasi Annaliisa Analüüs, Patsillukas, nõid Trauma, krahv Ulrich Ultrasonograaf jt. Luuletustesse on pikitud ka rohkelt tarkuseterasid sellest, kuidas käituda või miks mingeid protseduure tehakse. Ilusate piltidega luuleraamat lohutab ja suunab nii lapsi kui lapsevanemaid positiivselt mõtlema, sest mõtetel on teatavasti suur jõud.

Oma panuse tõlkimisel on andnud ka Leelo Tungal.

Elamust jagas Katri Hoogand

 

 

 

TÄDI FANTAASIA LOOD. Parimad palad 2

Ira Lember

Kes veel ei teadnud, siis kirjanik Ira Lemberiga käib alati kaasas üks tädi Fantaasia, kes aitab tal raamatuid kirjutada ning neid on aastate jooksul kogunenud juba

 hulgi. Raamatusse on kokku koondatud kirjaniku enda lemmiklood, mille tegelasteks on nii loomad kui inimesed. Kohtuda saab näiteks vanade tuttavatega raamatutest „Koerapolka ja kassikontsert, „Imelas“, „Võrukaelad“, „Tõestisündinude lood“, „Jannu“ jne.

Raamatus on nii lühijutte kui värsijuppe. Neid seovad tervikuks ja ühendavad  autoripoolsed kommentaarid ja raamatute sünnilood.  Huvitav on pugeda kirjaniku enda mõttemaailma ja isiklikesse kogemustesse ning  panna need koos looga pusletükkidena kokku. See annab lugejale võimalusi näha lugusid natuke teise nurga ja mõista neid  veel paremini.   Igati põnev lugemine, mis tekitab tunde nagu loeks korraga, luule- , jutu- ja elulooraamatut.

Elamust jagas Katri Hoogand

 

 

NOOR AEDNIK

Clara Lindström ja  Annakarin Nyberg

Õpetajana näen tihti, et lapsed toimetavad eriti õhinal just siis, kui saavad ise oma kätega midagi valmis teha, meisterdada, ehitada või nende tööl on mingi silmaga nähtav tulemus. Neid inspireerib see, kui nad saavad õppida päriselust, asju katsuda, proovida, ise läbi teha, kogeda, maitsta, nuusutada ja näha. Päris paljud lasteaia- ja kooliõpetajad (mina sealhulgas) on proovinud lastega näiteks seemnete idandamist ja istutamist ka klassiruumis.  See on alati olnud lõbus, põnev ja arendav!

„Noore aedniku“ raamat annab rohkelt ideid „rohenäplusega“ alustamiseks ja rohkelt ideid selleks, kuidas lapsed loodusele lähemale tuua. Antakse nõu, kuidas ise kasvatada erinevaid taimi (nii söödavaid kui mittesöödavaid) ning nende eest hoolitseda. Õpitakse tundma erinevaid ravimtaimi. Lisaks leiab ka erinevaid ideid ideid meisterdamiseks, näiteks kuidas teha lindudele meelepäraseid rasvapalle või lauamängu, mille nupud on ubadest.
Raamatus on vahvad pildid ning selged juhised, kuidas üht või teist taime istutada või selle eest hoolitseda. Sealjuures ei ole vaja erilisi tööriistu ega kalleid materjale. Usun, et ka lapsevanemad on üleliigsed ning lapsed saavad õpetuste järgi toimides ise hästi hakkama. Raamat on kahtlemata inspireeriv materjal ka õpetajale,  andes põnevaid selleks, kuidas loodusõpetuse tunde teha praktilisemaks ja põnevamaks.

Elamust jagas Katri Hoogand

 

 

 

 

 

TASKUTARK. Sari. Taskutähestik. Taskunumbrid. Taskukujundid. Taskukellad jne.

Hilli Rand, Karin Pae, Maite Kotta

 

Väikelaste õpetlava eesmärgiga raamatud kipuvad olema välismaised, nii et nende pildid ja napidki jutud vahel meile täiel määral ei sobigi. Seda suurem on rõõm kohata toredat sarja Taskutark, väljaandjaks kirjastus Matle, koostajateks Hilli Rand ja Karin Pae, kujundajaks Maite Kotta.

Ilmunud on sarja esimene anne, mis sisaldab kolm raamatukest, "Taskutähestik loodustähtedega", "Taskutähestik söögitähtedega" ja "Taskunumbrid mänguasjadega", ja teine anne Taskutark 2, kus leiame samalaadi raamatukesed värviliste kujunditega, sahtliteemaliste tähtedega, tundidega ja päevade-kuudega.

Raamatud on mõõdult väga parajad lapsel pihku võtta, küllalt tugeva kaanega, et mõnusasti hoida ja lehitseda, mahuvad lapsevanema-hoidja-õpetaja teksa- või kitlitaskusse ja on väga maitsekalt kujundatud. Vahel on väikelaste raamatuis liiga palju erilaadi kribu-krabu, mis ei lase olulist rahulikult vaadata. Taskutarga sarjas on keskendutud just sellele, mida edasi anda tahetakse. Mõnigi lahendus on mõnusalt loov, näiteks sahtlitähestiku tähed on moodustatud kõigest, mida sahtleist leida võib: pliiatsitest, rõhknaeltest, paeltest, joogikõrtest, pliiatsiteritajatest, nii et iga lehekülg pakub avastamisrõõmu ja annab palju ideid, et samamoodi oma tarbeasjadega talitada.

See tore sari peaks küll iga mudilaseni jõudma.

Elamust jagas Mare Müürsepp

 

 
 

JASSI PASS

Epp Petrone

Ma otsustasin anda teada ühest huvitavast ja samas väga vastakaid arvamusi tekitanud lasteraamatust. Selleks raamatuks on novembri lõpus ilmunud “Jassi pass”, autoriks Epp Petrone. Ma olen lastevanematelt kuulnud selle raamatu kohta väga erinevaid arvamusi. Samas ma usun, et on normaalne, et ka lasteraamatud peegeldavad ühiskonnas aset leidvaid muutusi ja kriise ning autorile ei tohiks ette heita nukrat ja sünget temaatikat. “Jassi pass” on lugu Jassist, kelle vanemate ilus ja armastust täis suhe ähvardab pideva rahapuuduse ja majandusliku mure tõttu otsa saada. Vanemad, kes varem oskasid elada ja toimetada rõõmsas üksmeeles, on muutunud tülitsevaks ja teineteist süüdistavaks lahutuse poole teel olevaks õnnetuks paariks. See raamat jutustab selle pere loo läbi kuueaastase Jassi silmade. Nende perele jääb rahaliste raskuste tõttu vaid üks valik – pereisa peab minema tööle ehitajaks Austraaliasse. See raamat jutustabki sellest suurest kurbusest ja südamevalust, mida tunnevad mahajääjatena väike Jass ja tema ema. Raamat esitab väga palju suuri küsimusi – miks on tänapäeva inimeste elus raha muutunud nii tähtsaks? Kas ei oleks võimalik elada lihtsamat ja niiöelda odavamat elu? Kas kusagil mujal elades saaks Jassi perekond kokku jääda? Millised on üldse tänapäeva pereväärtused? Raamatu poolehoidjad leiavad, et tegemist on väga vajaliku raamatuga, mis kõneleb ausalt meie aja ühest suuremast probleemist. Näiteks minu kodukandis Raplamaal on mitu peret, kus nii ema kui isa käivad mõlemad välismaal tööl ja kaheteist-kolmeteistaastased (!) lapsed on esmaspäevast reedeni täiesti üksi kodus. Vanemad saabuvad välismaalt töölt koju vaid nädalavahetusteks. Kas selline asi ka seaduslikult üldse lubatud on, ma ei tea? Raamatu vastased leiavad, et raamat on liiga kurb ja traagiline. Osade inimeste arvates ei peaks lapsi pühendama täiskasvanute maailma muredesse, lastel tuleks lasta olla lapsed ja liiga nukrad raamatud võivad lapsi hirmutada. Mina arvan, et tegemist on väga südamliku lasteraamatuga ja ma arvan, et lastele võiks soovitada seda raamatut küll, ent väga hea oleks kui lapsevanem või õpetaja kindlasti lapsega koos ka arutleks selle raamatu üle ja aitaks lapsel raamatus kajastatut paremini mõista.

Elamust jagas Eva-Leena Pae

 

OTTOLINE JA KOLLANE KASS
OTTOLINE LÄHEB KOOLI

Chris Riddell

Esimesena satun tõlkekirjanduse riiulisse ning seisan silmitsi Chris Ridelli raamatuga „Ottoline läheb kooli“. Rõõmustav lugemine fantaasiavallast, mis mingil moel meenutab „Pahupidikooli isemoodi lugusid“. Raamatu eelmist osa „Ottoline ja kollane kass“ iseloomustab Draakon ja Kuu blogija järgmisel: „Raamatus peitunud loo lihtsus oli kätketud niivõrd põnevasse ja kaunisse vormi, et see haaras mind, kui absoluutselt mitte selle raamatu adressaati, täielikult endasse. Kõik viimse detailini lihvitud illustratsioonid täiendasid teksti imehästi.“ Jään temaga nõusse ja olen valmis sama kinnitama teise osa kohta – vaatamata laupäevastele kiiretele toimetustele leian end aina ja aina lugemas.

Tänapäeva koolireaalsusega on esmapilgul seost raske leida hetkeni, mil minu ees rullub lahti otsekui väljavõte haridusaktivistide ettekannetest kahe vägagi aktuaalse teema näol: õppekava ning iga lapse andekus. Nimelt on professionaalsete kollektsionääride tütrel Ottolinel, kes koduõppe asemel valib Teistmoodi Talentide Kooli, tunniplaanis järgmised ained: istumispraktika, mõtlemine, vaatamine, väljanägemine, vajalikud oskused, ebavajalikud oskused jmt. Kõlab naljakalt ja siis kohe hoopiski hirm-tõsiselt. Jään mõttesse – millised minu tunnid võiks ümber nimetada istumispraktikaks? Järgmisel päeval proovingi järele, teatan oma klassile, et täna ei ole meil mitte klassistund vaid sirgelt ja otse istuma õppimise tund. Ning et selle kõrvale teeme matemaatikaülesandeid. Uskuge või mitte, aga see tund on sisult kuidagi tavalisest loogilisem, sest minu pidevad märkused tooliga kõõlumise jmt kohta on nüüd lõpuks ometi põhjendatud. Istumine istumiseks, aga kuidas on lood vajalike ja mittevajalike oskustega? Targu otsustan sellele mõelda siis, kui ise kunagi mõtisklemise tundi peaksin sattuma. Teine oluline teema Ottoline kooliminemise raamatus on iga lapse andekus. Mulle näib, et nõustumine Teistmoodi Talentide Kooli motoga, et iga laps on andekas, on meil vägagi populaarne. Mind, nagu Ottolinetki paneb see aga vahel muretsema – kas minul ka ikka on mingi anne? Enda arvates olen üsna tavaline ja tunnen end nõnda täiesti hästi. Kui aga on teada, et iga inimene on andekas, aga mina ei ole, kas ma olen siis kuidagi imelik? Olen nõus, et igal lapsel on oma tugevad küljed, mida tuleb ülimalt hoida ja väärtustada, kuid andekust näen ikkagi millegi erakordsena. Samas on kõik hea meis - armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, heatahtlikkus, ustavus, tasadus, kasinus – Püha Vaimu annid ehk anded (Ga. 5, 22-23). Ja Ottolinel läheb hoopiski hästi - raamatu lõpus saab ta teada, et temal on erakordne detektiivianne.

Elamust jagas Anu Bachmann

 

 

POISS, KES UJUS KOOS PIRAAJADEGA

David Almond

Raamat valiti ka möödunud aasta parimate raamatute hulka ning on soovitusena üleval ka Eesti Lastekirjanduse Keskuse kodulehel. Kuna minu 2. klassis on palju poisse ning enamik neist loeb väga hästi, siis oli see minu jaoks väga kasulik leid...

Lugesin raamatu läbi kiiresti - vähem kui kahe õhtuga. Raamat on paks (254 lehekülge), kuid kiri on mõnusalt lai ning teksti on väga huvitav ja kaasahaarav. Raamat meeldis väga just tänu oma inimlikule lähenemisele, südamlikkusele ning muinasjutulisusele. Huvitav on see, et peale lugemist hakkad ise edasi mõtlema... lugu hargneb sinus edasi.

Kindlasti ei saa seda soovitada kõikidele 2. klassi õpilastele - pigem ikka vanematele. Kuid oma mõnele poisile, kes on läbi lugenud ka mahukamaid teoseid, julgen seda kindlasti soovitada. Ja muidugi sobib raamat ka tüdrukutele, sest ka tüdrukud on jutus esindatud:).

Elamust jagas Maris Laanela

 

 

 

DETEKTIIV TRIIBIK LOOMAAIAS

Reeli Reinaus

Soovitasin seda juba sügisel ka oma teise klassi usinamatele lugejatele. Tegu on äärmiselt kaasahaarava, väga hästi kirjutatud lasteraamatuga. Loo keskmes on kooliteed alustav tüdruk, kelle vanaisa on loomaaia direktor ning vanemad loomade uurijad. Raamatus on palju ausaid, reaalselt tõelähedasi seiku kooli- ja pereelust. Sõprus oli ääretult tähtsal kohal.

Tagasiside oma õpilastelt oli ka väga hea - ka vanematele meeldis see raamat.

Elamust jagas Maris Laanela

 

 

 

 

 

MOONI EESTIMAA RAAMAT

Eve Hele Sits

Eve Hele Sitsi Mooni tegemistest Eestimaal on tore lugeda. Raamatus on kirjeldatud erinevates maakondes leiduvaid kauneid ja huvitavaid paiku. Eriti meeldis mulle, et reaalsete kohtade tutvustused on põimitud legendide ja muistenditega. Õpetaja saab koolis seda raamatut kasutada erinevates ainetundides. Mooni Eestimaa raamat ei jää riiulile seisma. Seda on koolilapsel ikka ja jälle põhjust kätte võtta, et oma teadmisi värskendada või huvitavaid legende meenutada. Raamatu abil saavad märkamatult selgeks kõik Eestimaa rahvussümbolid. Raamatut lugedes tekkis soov neid kohti Eestimaal külastada. Eestimaa on ilus ning minul on imetlemist ja vaatamist veel küll, eriti tore kui oskan mõnd vahvat lugu rääkida näiteks Tuhala nõiakaevu juures või mille kaotas mõisahärra kivide kuningal. Sama vahva raamat on ka "Mooni talurahva tähtpäevik". Veel ei ole käes hoidnud "Mooni metsauudistaja" raamatut.

Raamatus on ka väga kaunid illustratsioonid.

Elamust jagas Kaja Nurk

 

 

ILMAR TOMUSKI KRIMINAALSED LOOD

Mul oli suurepärane võimalus olla Ilmar Tomuskiga pioneerilaagris praktikal. Olin rõõmsalt üllatunud, kui teadvustasin, et temast on saanud lastekirjanik. Suu

re huviga võtsin slle kursuse raames lugemiseks just tema raamatud -  "Kolmanda A kriminalistid", "Lõpuaktus" ja "Kriminaalsed viineripirukad". Raamatud on kirjutatud ladusa ja humoorika sulega. Läbivad teemad nendes raamatutes - kuidas võõras riigis käituda, kuidas lõpuaktust ilmestada ning kuidas läbi viia mõnusat projekti, on tänapäevased, asjakohased ning õpetlikud. Soovitan kõigile lastele ja ka täiskasvanutele mõnusaks lugemiseks.

... Ka mulle meeldib Tomuski kriminalistide sari. Lugesin "Kolmanda A kriminaliste" ja "Kriminaalseid viineripirukaid". Lood on põnevad, neis leidub harivat momenti ning neid on meeldiv lugeda teksti soravuse poolest. Minu arvates kajastavad need raamatud tänapäeva ühiskonna ootusi kaasaja noorele ja ühtlasi ka koolile. Soovitan lugeda nii lastel, õpetajatel, kui ka vanematel. Eks iga vanuserühm leiab sealt midagi vastavalt oma elukogemusele ning teadmistele.

Elamust jagasid Karin Tümanok ja Marianne Lõoke

 

 

 

 

TERE, VOLLI! jt Volli-lood

Ilmar Tomusk

Kasvatame kodus 3-aastast väikemeest ja teeme seda kogu ihu ja hingega ning loeme või jutustame talle õhtuti enne magama jäämist jutukesi. Kui ihu liialt väsinud on ja ka mõtted ei liigu, on tore ära kasutada tänapäeva võimalusi ja lasta kellelgi teisel lapsele juttu ette lugeda, ise samas kohal olles. Nii ma heitsingi ühel õhtul poja kõrvale mõnusalt pikali, võtsin telefoni taskust välja, otsisin Vikerraadio lehekülje välja ja sattusin pojaga koos Ilmar Tomuski raamatut "Tere, Volli!" kuulama. Vaatamata sellele, et oleksin võinud pärast kahe loo kuulamist pojale musi teha, head und soovida ja oma toimetuste juurde asuda, olin raamatu kuulamisse nii haaratud, et panin aga uue ja uue loo. Autor on raamatu niivõrd kaasahaaravalt ja lõbusalt kirja pannud, et seda on nauding nii lapsel kui täiskasvanul kuulata. Lisaks annavad kuuldud lood palju jutuainet, mille üle lapsega arutleda ja annavad täiskasvanule rohkem aimu, mida laps mõelda võib, kui ta täiskasvanute jaoks arusaamatuid asju korda saadab. Raamat õpetabki minu silmis eelkõige lapsevanemaid ja täiskasvanuid üldisemalt ning tihtipeale ongi just nemad need, kes vajavad õpetust- õpetust, et mõista last. Tihtipeale on vanemad kõigest argisest nii väsinud ega mõista, et lapsed on loomult head ega tee n-ö sigadusi halvast tahtest, otse vastupidi. Nii oligi silmiavav ja samas ka meelelahutuslik kuulata, kuidas Volli isa uude kassetimängijasse ema keedetud moosi toppis ja ootas, millal marjadesse salvestunud suvesoojust ja - energiat televiisorist nägema hakkama. Oli ju ema öelnud, et marjadesse kõik see hea salvestub. Kui siis Volli juba praksumist kuulis, arvas ta, et ju see jaanituli on, mille praksumine juba kostub, kuid pilti ei tulnud millegipärast ikka ette.

Minule tõi jõuluvana "Tere, Volli" teise osa "Volli vanad vigurid". Pühade ajal jõudis terve pere seda peatükk-haaval lugema asuda, naermist jagus nii nais- kui meesperele. Õhtujutuna meeldisid Volli tegemised ka lastele, aga ka mulle näib, et tõeliselt köitev on see raamat just täiskasvanute jaoks. Kindlasti õpetab see lapsi paremini mõistma, kuid veel olulisem on minu arvates äratundmisrõõm, et ka teistel vanematel juhtub sarnaseid möödapanekuid  ja igal lool võib  siiski õnnelik lõpp olla.

Elamusi jagasid Triin Oolberg ja Anu Bachmann

 

 

 

KRISTIINA KASS

Kristiina Kass on ka minu üks lemmikkirjanikke. Mulle meeldivad eriti "Käru-Kaarel" ja "Kasper ja viis tarka kassi".

"Käru-Kaarel" räägib väga soojalt ühest puruvaesest perekonnast - emast, vaneaemast ja Kaarlist. Kaarel on väga ettevõtlik ja uljas poiss, kes toimetab asjalikult, arukalt ja rõõmsatujuliselt. Raamatus on nii mõnigi koht, mis paneb sügavamalt oma soovide ja unistuste üle järele mõtlema - kas ma tunnen ikka piisavalt rõõmu kogu sellest küllusest, mis mulle on antud. Arvan, et see on väga hea aines arutamiseks erineva tausta ja võimalustega lastega. Kindlasti meeldib raamat ka poistele, sest seal on palju mehelikke tegemisi.

Ka "Kasper ja viis tarka kassi" on raamat hoolimisest ja armastusest. Ilus ja samas põnev lugu.

Tema "Samueli võlipadi" on küll huvitav ja tore lugu, kuid minu hinge jäi kriipima see, et raamatu lõpus antakse mudel, et kui ema on ikka loll ja ei sobi enem, siis mingu parem minema, saame uue ja parema, ja paras siis talle, kui tal nüüd halvasti läheb. Kui oma nördimust ühe tuttavaga jagasin, vastas ta, et paraku läheb tänapäeval nii mõnigi ema säravamat elu otsima ja lapsed peavad sellega toime tulema. Eks see vist nii ole jah. Raamatu põhisüžee oli aga igati nauditav.

Kristiina Kassi "Õpetaja Kusti kummitab" sisaldab lühemaid lugusid. Sellest valikus leidsin nii neid, mis meeldisid väga, kui ka neid, mis meeldisid mitte nii väga.

"Peeter ja mina" on minu seitsme-aastase tütre lemmik ja unejutuks lugemiseks väga mõnus raamat. Lõbusad lood ingelliku välimusega krutskeid täis tüdrukust ja tema vennast, kus on lihtne kohata ka enda isiklikku halvemat mina, et siis kergendunult nentida, et ehk oled siiski kergemalt pääsenud. 🙂

Järgmisena tahaksin Kristiina Kassi raamatutest kätte võtta "Petra lood", sest seda on mulle soovitanud juba mitu õpilast.

Elamusi jagas Anu Bachmann

 

 

ÜHE ÄPARDI PÄEVIK
RODERICK ON KUNN

Jeff Kinney

Päeviku vormis kirjutatud Jeff Kinney "Ühe äpardi päevik. Rodrick on kunn" on laste hulgas populaarne. Noor lugeja tunnetab, et ta kõneleb oma eakaaslasega, kellel on samad mõtted, mured. Lihtne on lugeda teise muresid, talle kaasa elada. Oma lähedastele on teinekord raske kõike kurta. Ikka kardetakse pahameelt ja karistusi. Selles raamatus on humoorikad pildid, mis on nagu lapse enda joonistatud. Lugeja saab ennast vabaks lasta, ei nõuta korrektset eesti keelt, ei loeta moraali.

Peatagelase muresid: kuhu kohtuniku püstolist tulev kuul maandub; raske oli inimeste kingataldu vaadates teada saada, kas peol olid ka tüdrukuid; ema ei saanud poiste mängu vaatama lubada, sest ema ruumis viibimine rikuks kõigi jaoks kogu elamuse; paremate hinnete saamiseks võiks olla üks silm klaasist jne.

Hea raamat poiste lugemishuvi äratamiseks.

Elamust jagas Maive Põder

 

 

 

PAN KLEKSI AKADEEMIA

Jan Brzechwa

Jan Brzechwa "Pan Kleksi Akadeemia" oli raamat, mille otsa mina lapsepõlves kogemata komistasin ning mis mulle tohutu elamuse andis, et lugesin seda ka öösel salaja, sest see oli nii põnev. Avastasin raamatu tänu oma vennale, tema oli alguses suurem "raamatuneelaja", kui mina. Märkasin, et vend luges mingit raamatut väga suure huviga, sest ta luges seda igal oma vabal minutil. Piilusin seda raamatut, kui ta selle kirjutuslauale jättis ning raamatu kaanekujundus mind ei köitnud, sest sealt vaatas vastu mingi kole habetunud mees, kes meenutas pigem kurja Barabas-Karabassi, kui tarka õpetlast. Mõni aeg hiljem, kui mu oma raamatud olid kõik läbi loetud, siis mõtlesin, et loen seda ka pisut. Assaaa, juba esimestest lehekülgedest alates hakkas lugu mind huvitama. Mulle meeldivad siiani müstilised ja muinasjutulised lood ning see, kuidas Pan Kleksi akadeemias värvilistest klaasikildudest tehti tarretist ning käidi erinevates muinasjuttudes külas jne - see kõik köitis mind. Muideks me vennaga võtsime sealt üle ühe mängu, mis meie jaoks küll hästi ei lõppenud, aga mäng ise oli lihtne: tuli vaid gloobusega jalgpalli mängida ning hõigata selle geograafilise koha nimi, kuhu sa oma varbaga virutasid. Esiteks oli gloobuse statiivi pealt maha saamisega tükk tegu, teiseks oli mängu hoos väga keeruline jälgida seda täpset kohta, kuhu varvas vastu läks ning kolmandaks - gloobus läks pooleks. Me olime väga õnnetud, sest see gloobus oli isa toodud kunagisest Leningradist (praegune Peterburg).

See, et selle raamatuga oli mul lapsepõlves seotud niipalju emotsioone, vist viiski mind mõttele Pan Kleksi ka oma pojale tutvustada. Teate, talle meeldis väga. Lood on põnevad ja kaasahaaravad, tegemist on koolisituatsiooniga, kuhu tänaseks on jõudnud ka minu laps. Raamatus on palju toredaid mõtteid, kuidas teha koolielu huvitavaks. See on raamat, mida poeg on palunud unejutuna ka korduvalt ette lugeda ning mille lugemise järgselt meil tekivad iga kord arutelud. Mulle meeldib, et talle meeldib. Soovitan soojalt kõigile, kes pole sellega veel tuttavad!

Elamust jagas Annika Adams

 

 

PUUDEL PEDRO JA IGATSUSTASU

Leelo Tungal

Uudisteoste riiulilt jäi mulle kohe silma Leelo Tungla raamat "Puudel Pedro ja igatsustasu". Ehk köitis mind esialgu raamatu pealkiri, mis tundus veidi kentsakas. Tegelikult olin parasjagu otsimas üldse raamatuid illustratsioonide analüüsimise ülesande jaoks ning Tungla teost sirvides, hakkasid kohe sümpatiseerima ka Kirke Kangro pildid.

Olen positiivses mõttes hämmingus, kui sisuka raamatuga tegelikult tegemist on. Leian, et süžees on käsitletud vägagi tänapäevaseid probleeme - nt muutunud peremudel. Kujutan ette, et kui vaadata seda tänapäeva peremudelit, siis nii mitmedki lapsed saavad end selle raamatu sisuga ühest või teisest küljest samastada. Korraks tekkis mõte, et see raamat tuleks anda ka vanematele lugeda - kas ja kuidas mõistavad lapsed täiskasvanuid ning nende tegusid.

Raamatus oli palju huvitavaid mõtteid - eriti meeldis ka pealkirjas kajastunud igatsustasu mõte. Puudel Pedro, kes saadab lugejat peaaegu kogu raamatu vältel, lisas oma kangelaslikkusega ja salapärasusega kogu loole postiivsust ja kergust ning tegi Tungla teosest terviku. Samuti andis ta raamatule sellise n-ö veidi muinasjutulise efekti.

Olen tõepoolest positiivselt üllatunud ning soovitan raamatut ka teistele.

Elamust jagas Katre Ojamets

 

 

 

 

VILGUKIVIORU TONJE

Maria Parr

Maria Parr on norra noorema põlvkonna kirjanik (sünd. 1981), kes on seni avaldanud kaks raamatut - siinosutatule lisaks "Vahvlist südamed", ja teda on iseloomustatud kui Astrid Lindgrenile sarnast. Kindlasti tuleb Maria Parr sellest varjust välja, kuna tema teosed on omanäolised ja julgelt tänapäevased. Samas on need väga tugevalt seotud Norra olustikuga - mägiküla ja tööd-tegemised, mis sinna kuuluvad.

Tema raamatud iseloomustavad ristkirjutuse mõistet, mida tänapäeval lasteraamatute puhul tarvitatakse - lapsed ja täiskasvanud pole kujutatud eri tasandeil elavatena, ei kirjutata lastele lastest, vaid lapsed elavad kaasa sündmustele enda ümber. Näiteks sellele, et vanad inimesed peavad oma eluviisi muutma, kodu maha jätma, et ärihuvides ostetakse-müüakse armsaid kohti, et emad-isad on töö ja õnneotsingute tõttu lastest eraldunud, et lapsed peavad omal käel otsima täiskasvanuid, keda usaldada. Mõlemas raamatus on aga tunda tugevat kogukondlikku vaimu - küla inimesed tunnevad üksteist küllalt selleks, et väikestest pahandustest üle olla ja suurte murede puhul kokku hoida. Tonje on vapper ja iseseisev tüdruk - aga ta pole erandlik, ta esindab nii-öelda sellist südikat tõugu, kuna ka tema 10 aastat vanemad tädid-kaksikud on väga vinged.

Raamatus avaneb küllaltki tõsine ja aastakümneid arenenud perekonnadraama, nii et noor lugeja võetakse kaasa mitte ainult Tonje kelgurajale ja koduloomadega mängimisse, vaid ka karmimatesse sündmustesse. Seikluste hulka mahub ka lüürilisi episoode.

Elamust jagas Mare Müürsepp

 

 

 

 

VAHVLIST SÜDAMED

Maria Parr

Norra mägikülas elavad sõbrad, südi Lena ja Trille; Lenal on alati ideid, nii mängudeks kui ka selleks, et lahendada endi ja teiste perede probleeme. Kui vana Ülesmäge Jon peab vanadekodusse minema, viiakse tema hobune linna, et tapale saata. Lena ja Trille seiklevad – kõikide heade seiklusjuttude tavade kohaselt – linna, et hobune kodukohta tagasi tuua ja hobuste vanadekodu asutada.

Raamatus saame tuttavaks Norra tavadega (jaanipäeva jm). Lena ema leiab uue elukaaslase ja saab teoks teha noorepõlve unistuse – lõpetada kunstiõpingud. Lena aga ei taha ema uue elu pärast linna kolida ja Trille pere leiab võimaluse ta enda juurde võtta. Sõprus, koduarmastus, nii inimesed kui kodukoht – kui väärtuslik on lapsele stabiilsus. Vanaema sureb, aga tema oskused ja püüdlused elavad edasi – Lena ja Trille teevad tema eest vahvlisüdameid.

Huumori kaisutuston tunda aega-ajalt päris tugevalt – Lena sööb nagu hobune ja näeb välja nagu jalgratas. Maria Parri lood on väga elulistest olukordadest, tavalisest elust, aga meie lugeja jaoks veidi ebatavalisest olustikust, mistõttu mõjuvad tükati nagu muinasjutulised seiklused.

Elamust jagas Mare Müürsepp

 

 

 

 

DOKTOR PROKTORI PUUKSUPULBER
DOKTOR PROKTORI AJAVANN

Jo Nesbø

Hoolimata vähe räpasest motiivist väga südamlik lugu, tüdruk Lise ja kummaliselt pisikese poisi Bulle sõprusest, dr Proktor leiutab pulbreid, et saada kuulsaks ja uuesti pretendeerida oma noorepõlve armsamale. Üks pulbri variant osutub gravitatsioonijõudu peaaegu et ületavaks, ja sellest saabki palju nalja. Tüüpiliselt on kaks paha poissi, kiusajat, kelle isa tahab pulbri abil rikastuda;  palju segadust, palju seiklust, nalja, küllalt lihtne esitus. Kui esimene raamat annab sissevaate Norra kultuuri, siis ajavanni loos seigeldakse julgelt Prantsuse ajaloos. Raamatud lasevad lugejad kasvada - esimene on lihtsam lugeda, seiklus ja konflikt on tavalisemad, teises raamatus aga eeldatakse huvi oma silmaringi avardada.

Naljakad on need lood igal juhul,ja tulvil ootamatuid süžeepöördeid. Jo Nesbø on tunnustatud krimiromaanide autor ja ka muusik.

Elamust jagas Mare Müürsepp