Maria Jürimäe

Amet ja asutus:

Peaspetsialist ja õppekavateooria assistent, Tartu Ülikooli haridusuuenduskeskus.

Siidikunstnik ja loovuskoolitaja

Kontakt: Maria.Jurimae@ut.ee

Olen seotud lugemisühinguga juba eelmise aastatuhande lõpust – 1999. aastal tegin ülikooli lõputöö just lugema õppimise teemal ja siis astusin ka lugemisühingusse.

Lugemine on üks mu lemmiktegevustest juba lapseeast saadik. Ka mu magistritöö teema oli eesti laste lugema õppimine, täpsemalt – foneemiteadlikkuse roll selles.

Kirjaoskust puudutavatest teemadest huvitab mind….

keeleteaduse ja emakeeledidaktika kohtumine ning mis juhtub siis, kui ühes teaduses toimub mingi maailmapildi nihe;

kirjaoskuse omandamise protsess, individuaalsed ja kultuurilised erinevused, kirjaoskuse arengut toetav keskkond (sh digikeskkond);

kakskeelsus (mitmekeelsus) ja kirjaoskus.

Minu raamatusoovitus…

Raamatute esikümne koostamine on subjektiivne, aga mulle endale meeldiks väga teada, milliseid raamatuid teised peavad sellisteks, mida elu jooksul KINDLASTI läbi lugeda tasuks. Kui nende teiste maitse näib minu omaga sarnanevat, siis tahaksin kindlasti nende nimekirjadest midagi oma lugemislauale võtta. Samuti tundub põnev teada saada, mida peavad lugemisväärseks inimesed, kes mingil elualal kaugele on jõudnud.

Ehkki elamusi, (elu)tarkust, meelelahutust ja palju muud leiab väga paljudest raamatutest, on minul olemas rida selliseid, mille juurde ikka ja jälle tagasi tulen ja mille lugemine on mind nii mitmeski mõttes paremaks, rikkamaks, elavamaks muutnud.

Esikolmikusse paneksin täna:

Ottfried Preussler „Krabat” – midagi raamatu, luuletuse ja unenäo vahepealset. Tihe ja puhas, stiilne, ilus – muinasjutt, mis on eluline nagu hea muinasjutt ikka.

Andrus Kivirähk „Mees, kes teadis ussisõnu” – tekst, mille najal saab ehitada oma eestlase identiteeti ja arendada rahvuslikke müüte. Aga mitte ainult seda – traagiline lugu kadumisest. Aga äkki polegi see veel liiga hilja kirjutatud? Äkki saab sellest loost meie „kiri”, mis aitab rahvana kokku hoida ja kesta?

Betti Alver „Tähetund” – parim eestikeelne luulekogu minu jaoks. Just luule puhul on minu arvates väga tähtis seos konkreetse keelega. Tõlkimine on keeruline (ehkki näiteks seesama Betti Alver on ka seda väga hästi teinud). Meil on väga palju häid luuletajaid, näiteks J. Liivil, J. Kaplinskil, A. Alliksaarel, K. Ehinil, mõlemal Viidingul ja väga paljudel teistel on luuletusi, mis minu hingega kokku helisevad. Aga „Tähetund” koguna on siiski sedavõrd kontsentreeritud, vaimukas, mõttetihe, et väärib kohta mu raamatusoovituste esikolmikus.

Veel võiks minu arvates kindlasti lugeda:

Georg Orwell „Loomade farm” – neile, kel on nõuka-minevik, mõjub see humoorika ja samas hoiatava meenutusena. Neil, kes on juba vaba aja lapsed, aitab lühike raamat aga hästi aru saada totalitaarse süsteemi absurdsest olemusest. Sama hea ja hoiatav on ka Orwelli „1984”.

​

Alan Alexandre Milne "Karupoeg Puhh" - tõeline klassika igaks elujuhtumiks. Mõttetu soovitada? Siiski, tean paari inimest, kes seda veel lugenud pole . . .

​

Dino Buzzati „Merekoll” – realistlik raamat – just sedalaadi unesid meeldib mulle vaadata. Aga harva näeb nii häid ja selgeid kui Buzzati novellid.

​

Franz Kafka „Loss. Ameerika” – kuulub mu lemmikute hulka pea samadel põhjustel kui eelmine raamat. Mõlemad lood on oma ebaloogilise loogikaga mõnusalt müstilised.

​

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski „Väljasõit rohelisse” – põnev lugemine, aga mitte ainult. Meie teadmise ja teaduse suhtelisus, süsteemi haavatavus, vastutuse küsimus. . . seal on palju kihte ja nüüd, emana on näiteks Kiisu liin saanud hoopis uue mõõtme.

​

John Fowles "Maag" - stiilne ja mänguline raamat, mis sobib eriti neile, kellele meeldib loo käiku ette ennustada - vaevalt see selle raamatu puhul õnnestub.

Sellele kes lastega kokku puutub, soovitaksin:

Alice Miller „Sinu enese pärast. Kui kasvatusest saab kiusamine” – autori kirjeldatud „musta pedagoogika” ilminguid on nii meie kodudes kui ka haridussüsteemis, selle raamatu lugemine annab kasvatusküsimustele uue perspektiivi. Sealt ei leia küll lahendusi ja õpetusi selle kohta, kuidas olla hea ema või pedagoog, aga ehk aitab see vähemalt vältida mõnede eelmiste põlvkondade vigade kordamist.

​
Minust veel

Mulle meeldib igasugune loov eneseväljendus, nii nautijana kui isetegijana. Viimaste aastate kirg on siidimaal – alguses oli see aastaid hobi, kuid viimase 15 aastaga on see juba elukutse mõõtmed omandanud. Maalin lauldes ja kutsun oma salle sõnumiga sallideks, inglise keeles SingingScarves https://www.facebook.com/SingingScarves/

Siidimaal on sensuaalne kunst, mis pakub midagi nii algajale kui professionaalile, nii vaba fantaasiamängu nautijale kui ka filigraansele nokitsejale, see on tõeliselt teraapiline tegevus. Minu siidsalle, -maale ja lipse leidub Internetis leheküljel: https://www.etsy.com/shop/singingscarves/

Kadi Lukanenok

Lugemine ja lugemaõpetamine on minu jaoks huvitavad sellest aspektist, et kõik lapsed ei õpi lugema ega loe ühtmoodi, osadel lastel toimub see teatud raskustega. Oma tegevuse Eesti Lugemisühingus olen peamiselt suunanud teadmiste ja teadlikkuse suurendamisele lugemisraskusest ja selle käsitlemise viisidest. Eriti suure väljakutsena tajun olukordi, kui lapsel kombineeruvad kõne- ja keelekasutuse häired ja esineb juba lugemisraskus või risk selle tekkele. Minu professionaalne huvi lugemisraskuse vastu on toetatud praktilise töö kogemusest logopeedina koolieelses lasteasustuses, üldhariduskoolis ja meditsiinivaldkonnas ning eripedagoogika lektoritööst Tallinna Ülikoolis.

Olen saanud suunata ja toetada oma kahe nüüdseks täiskasvanud poja ja lugematu hulga "töölaste" ja õpilaste lugemis- ja kirjutamisoskuse kujunemist.

Olen lõpetanud:
Tartu Ülikool, eripedagoogika diplom, 1984.a.

Tallinna Ülikool, pedagoogikamagister, 2002.a.

Liina Velner

Olen õppinud logopeediks ja töötan igapäevaselt sel erialal oma erapraksises. Kirjaoskuse all ei mõista me kitsalt lugemisoskust. See on oskus, mõelda, ja mõista, suhelda ja suhestuda, otsida ja leida, õpetada ja õppida.

Soovin, et Lugemisühinguga liituks veelgi rohkem erinevate elualade inimesi, sest Lugemisühingus räägitakse olulistest olulistest asjadest.

Mida iganes sa ka ei teeks, tee seda kogu südamest (Konfutsius).