Käesolevas avalduses vormistavad eesti lugemisdidaktikud ja lugemise uurijad oma ühised seisukohad

• kirjaoskuse olemuse ja kirjaoskuse kujunemise, sh kirjaoskuse kujunemisraskuste

• kirjaoskust toetava arengukeskkonna

• kirjaoskuse kujunemiseks vajalike tegevuste

• kirjaoskuse mõõtmise ja hindamise asjus

Dokument sisaldab ka soovitusi selle kohta, mida ühes või teises rollis asuv isik lapse arengu toeks saab ette võtta.

​

Kirjaoskuse kujunemine

Kirjaoskuse määratlus on ajas muutunud vastavalt sellele, kuidas muutuvad kirjalik keskkond ja ühiselust tingitud vajadused sellega toime tulla.

21. sajandi kirjaoskuse käsitus hõlmab lisaks lugemis- ja kirjutamistehnikale, motiveeritud ja reflekteerivale lugejakäitumisele, aktiivsele loovale kujutlusele ja mõistmisele ka suutlikkust vallata tehnilisi vahendeid, teha lugedes ja kirjutades koostööd, valitseda samaaegselt mitut infovoogu, luua ja analüüsida multimeediatekste, anduda nautivale lugemisele ning võtta eetiline vastutus kirjalikus suhtluskeskkonnas osalejana.

Alljärgnevas räägitakse lugemisest ja kirjutamisest kui suhtluses läbipõimunud tegevustest, viies need koos kirjaoskuse mõiste alla.

Kirjaoskuse eeldused kujunevad suuresti individuaalset teed pidi, st lapsed jõuavad lugemise ja kirjutamiseni omas tempos ja tegevuste järjekord võib olla mõnevõrra erinev. Paljudel lastel saab pealtnäha mahajäämine ühes osaoskuses kompenseeritud teiste osaoskuste kaudu. Kõigil lastel ei kujune kirjaoskus ühtviisi ladusalt. Kui kirjaoskuse eeldused vormuvad raskustega, võib välja kujuneda püsiv kirjaoskuse raskus ehk lugemis- ja/või kirjutamisraskus. Raskused kirjaoskuse omandamisel võivad olla märgatavad varases eas enne otsest kokkupuudet kirjaliku tekstiga.

Kirjaoskuse omandamine on elukestev. Laps hakkab sündimisest alates nii vastu võtma kui ka väljendama teatud tähendusi, hakkab liigutuste ja häältega suhtlema teda ümbritsevaga sh raamatu vormis objektidega, kujunditega, suuliste tekstidega – mis kõik viibki kirjamärkide ja  raamatute uurimiseni, küsimiseni, objektide liigutamiseni, reastamiseni, asjade avamiseni.

Lugemahakkamine on maailma uurimise üks osa. Samas kestab indiviidi kirjaoskuse areng seni, kuni kirjalik suhtlus eeldab temalt uute oskuste omandamist. Iga inimese kirjaoskuse areng on oluline ja väärtuslik just sellel tasemel, kus see parajasti toimub. Lugemis- ja kirjutamisraskusega lapse oskused arenevad üldise arengu käigus niisamuti edasi ning vajavad täiskasvanute toetust ja hoolt.

Lugemise-kirjutamise paljud osaoskused võivad kujuneda samaaegselt, mis tähendab, et kirjaoskuse õpetamist on küsitav jagada ajaliselt perioodiliseks tööks ühe või teise osaoskusega. Igal õppimisjärgul – lasteaias, eelkoolis, koolis – tuleb toetada kõikide erinevate osaoskuste arengut ja seda ikka võimalikult elulises kontekstis ehk nii, nagu asjad elus käivad. Sellega ennetatakse lugemisraskuste teket. Kui lugemisraskust ei õnnestugi täielikult ennetada, on suureks saavutuseks ka raskuse tunnuste leevendumine.

Laps kasutab lugemist ja kirjutamist oma tegevuses (mängus) kaugelt enne seda, kui tal tekib õigekirjateadlikkus ja kui ta tähti häälikutega seostab. Samas võib ka vilunud ja erudeeritud lugeja, täiskasvanud kirjaoskaja, eksida nii sõna kokkulugemisel kui ka kirjapanekul.

Seega on eri laadi osaoskuste arendamine oluline läbi kogu haridustee, sh tähelepanu osutamine uute mõistete ja vähetuntud sõnade koostisele ka põhikoolis ja gümnaasiumis.

​

Toetav arengukeskkond

Kirjaoskuse kujunemise eelduseks on rikas kirjalik keskkond: last ümbritsevad pildid, tekstid, raamatud, lugemismängud, mänguasjad, mis ajendavad rolle mängima ja üldse suhtlema. Tähtis on lapse omaloomingu – piltide, tekstide, mängus koostatud sõnumite – säilitamine ja eksponeerimine. Hästi korraldatud keskkond äratab huvi kirjasõna vastu ning huvi uurida ja küsida. Kui tänapäevases kirjarohkes keskkonnas ei teki lapsel huvi tähtede ja nende tähenduse vastu, on see märk lugemisraskuse riskist. 

Iga täiskasvanu – lapsevanem, õpetaja jpt – saab olla lugemise-kirjutamise eeskujuks. Täiskasvanu mudeli põhjal õpib laps raamatut kätte võtma, lugemiseks mõnusat kohta valima, lehte keerama, sünnipäevaks käekirjalist õnnitluskaarti kirjutama...

Niisamuti mõjutavad laste hoiakuid teised lapsed, mistõttu on väga oluline rakendada lastelt endilt tulnud algatusi lugemiseks-kirjutamiseks, nt mänguks, mis neid tegevusi sisaldab.

Kirjaoskuse õpetamiseks on aja jooksul välja töötatud palju meetodeid – lähtumine häälikute eristamisest, täissõnade esitlemine, tekstist sõnade eraldamine jms. Ei ole meetodit, mis oleks ühtviisi hea igale lapsele. Toetav arengukeskkond sisaldab vahendeid – täheklotsid, sõnakaardid, pusled, materjalid tähekuju jäljendamiseks, eri laadi lauamängud – millega tegeldes saab laps teha seda, mis talle parasjagu arendav on.

Õpetaja peaks omalt poolt pakkuma neid metoodilisi võtteid, mida ta suudab põhjendada. Eesti hariduses ajuti ületähtsustatud häälikanalüüsi peaks juhendama selles ettevalmistuse saanud pedagoog.

Lapsest lähtuv õpetaja leiab lahendused loovalt, lastega koos tegutsedes. Oluline on iga lapse lugema- ja kirjutamaõppimise juhendamine talle jõukohasel tasemel. Ka väheste võimetega laste edasiminek ja areng on väärtuslik.

​

Kirjaoskuse kujunemist toetavad tegevused

Tulemusliku tegevuse käivitab motiiv: lapsel on soov ja põhjus lugeda ja kirjutada, kui tegevusel on tema jaoks mõte. Mida rohkem laps teab ja väärtustab võimalusi, kus kirjaoskust on vaja (ehk siis kirjaoskuse funktsioone), seda enam tahab ta neis tegevustes osaleda.

Hea õpetaja pakub tegutsemisviise, mis toetavad õppija eneseusaldust.

Eri keskkondades tegutsevad õpetajad (kodu, lasteaed, eelkool, kool jm) ei saa panna teistele kohustusi (ega peaks tegema teistele ettekirjutusi), aga väga toetav on, kui ühes keskkonnas juurdunud hea tava kandub ka teisale, kui tekivad seosed siin ja seal omandatu vahele – samalaadsed tegevused, samad tekstid, samasugune suhtumine.

Kuna väga suures jaos arenevad lugemise-kirjutamise osaoskused paralleelselt, jäävad paljud õpetuses rakendatavad tegevused algusest alates samaks (rütmisalmid jm töö rütmiga, sõnamäng kaja ja riimiga, sõnade ja kujundite võrdlemine, tähekujude jm sümbolite jäljendamine, piltidel oleva sõnastamine, piltide jm kujundite järjestamine, siltide jm lühitekstide kirjutamine-lugemine, mõistatamine, käe ja silma koordinatsiooni arendamine – pusled, joonistamismängud jms), muutuvad aga tegevuse maht, tempo ja iseseisvuse aste. Kõiki tegevusi saab teha algul koos, siis järjest märkamatumalt juhendades, kuni jõutakse iseseisva soorituseni. Vajadusel (kasvõi igapäevaselt) naastakse eelneva etapi juurde – teha aeglasemalt, üheskoos, kuni on saavutatud kindlustunne.

Lugemise ja kirjutamise kaudu väljendab õppija oma isikupära. See eeldab aga, et tal on võimalik teatud määral valida tegutsemisviisi, aega, kohta, rolli tegevuses, tegutsemist üksi või kellegagi koos, valida teksti lugemiseks ja ülesande liiki kirjutamiseks.

Tänapäevane kirjalik multimediaalne keskkond eeldab igalt osaliselt varasema ajastuga võrreldes suuremat oskust valida enesele vajalikku ja jõukohast lugemist, suhetuda loetusse analüüsivalt ja vajadusel oma seisukohta ja huvi väljendada, kasutada eri vahendeid oma sõnumite edastamiseks (käekiri, klahvikiri).

​

Kirjaoskuse mõõtmine ja hindamine

Lapse oskus lugeda või kirjutada on määratud paljude olukorrast johtuvate teguritega – kellele ja miks ta oma oskusi avaldab, millises meeleolus, millise materjaliga ja mil viisil tegutseb. Mida noorem laps, seda olulisem on tema oskusi kirjeldada ja analüüsida autentses ehk loomulikus olukorras – mängus, vabas suhtlusega kaasnevas lugemises-kirjutamises, kusjuures pikema aja jooksul – mitte seades last kontroll-olukorda. Pole olemas üheselt mõistetavat seisundit "ei loe" ega ka mitte "oskab lugeda". Need hinnangud sõltuvad olukorrast, kus last jälgitakse ja jälgija enese arusaamast lugemis-kirjutamisoskuse asjus. Lasteaialaste ja nooremate koolilaste määratlemine lugejana-kirjutajana ühekordse soorituse põhjal on kasvatusteaduslikult põhjendamatu.

Kui õppetöö korraldus nõuab õppija lugemis- ja kirjutamisoskuse kontrolli hindamise eesmärgil, tuleb järgida põhimõtet, et hindamine sisaldab toetavat tagasisidet, andes lapsele selge sõnumi selle kohta, milles on ta tubli, mida teeb hästi. Niisamuti peaks lugemise-kirjutamise hindamise protsess sisaldama harjutamise võimalust. Keeruliste ja harvaesinevate korralduste (tööjuhendite) puhul ei pruugi laps taibata, mida ja kuidas temalt täpselt oodatakse. Lapse sooritus nn kontrollolukorras võib seetõttu oluliselt erineda tema võimetekohasest sooritusest ning seetõttu võib hindaja teha valesid otsuseid.

Kirjaoskuse varase hindamise eesmärk peaks olema lapse tegutsemisviisi ja vajaduste väljaselgitamine. Hindamine annab täiskasvanutele võimaluse teada saada, kuidas laps on arenenud ja mis teda huvitab. Varane hindamine võimaldab märgata riski tunnuseid ning suunab leidma ja rakendama lapsele sobivaid õpet toetavaid meetodeid.

Õpetaja (lasteaias ja koolis) peab professionaalina seisma selle eest, et lapse oskusi mõõdab ainult kasvatusteadusliku ja keeledidaktika-alase ettevalmistuse saanud isik, ja et mõõtmistulemusi kasutatakse lapse arengut soodustavalt (sh koolikliimasse, lapse enesehinnangusse puutuv).

 

Kirjaoskuse kujunemist toetavad osalised

Lapsevanem ja teised pereliikmed – hoolitsevad lapse tervisliku ja arendava keskkonna eest, suhtlevad lapsega algusest peale tähelepanelikult ja toetavalt; otsivad koostööd asjatundjatega.

Perearst –  tutvub pere oludega, vajadusel otsib abi sotsiaaltöötajatelt, märkab probleeme lapse arengus; esitab vanematele küsimusi väikelapse kõne kohta, kusjuures otsesuhtluse käigus (mitte telefonis).

Kohalik omavalitsus –  võimaldab rahalist toetust tugisüsteemile lasteaias ja koolis; tagab lastele/lastega peredele normaalsed elamis-, arenemis- ja õppimisvõimalused, loob lasteaia- ja koolikohti, arendab huvitegevuse võimalusi; tunneb oma piirkonna raamatukogu vajadusi, korraldab kultuurihuvi ja teadmishimu toetavaid ühisüritusi.

Lasteaiaõpetaja – loob kirjaoskust toetava keskkonna, pakub lastele pidevalt lugemis- ja kirjutamishuvi ärgitavaid praktilisi tegevusi, mis aitavad muuta lugemise lapse jaoks põnevaks; usub iga lapse õppimisvõimesse ja jälgib laste arengut, toetab lapse eneseusku ja enesehinnangut õppija ja lugejana; tunnustab ka väikeste edusammude puhul; saavutab usaldusliku kontakti lapse perega; teavitab lapsevanemaid õpetamise eesmärkidest ja  lapse arengust ning annab nõu, kuidas last kodus toetada.

Koolieelse lasteasutuse juhataja – tagab mõnusa õhkkonna ja asjatundliku personali; toetub lugemis-kirjutamisõpetuses pädevatele rühmaõpetajatele, et aidata lasteaias luua soodus kirjalik keskkond ja hankida sobivaid õppevahendeid; märkab ja tunnustab toimekaid õpetajaid ja tugitöötajaid.

Klassiõpetaja – loob kirjaoskust toetava keskkonna; pakub lastele pidevalt lugemis- ja kirjutamishuvi ärgitavaid praktilisi tegevusi, mis aitavad muuta lugemise lapse jaoks põnevaks; arvestab lapse individuaalse arengu ja huvidega, aitab lapsel jälgida oma arengut lugeja ja kirjutajana; toetab lapse eneseusku ja enesehinnangut õppijana; saavutab usaldusliku kontakti lapse perega, teavitab lapsevanemaid õpetamise eesmärkidest ja  lapse arengust ning annab nõu, kuidas last kodus toetada.

Eripedagoog – on toeks täiskasvanule, kelle lapsel on lugemisega probleeme; neid kuulates, aktsepteerides ja neist hoolides aitab täiskasvanutel leida endas jõudu lapse toetamiseks; aitab õpetajatel õppetööd kohandada, et kindlustada edu ja tunnustust igale lapsele; tõstab individuaaltundides ja rühmatöös lapse eneseusku ja annab lugema-kirjutamaõppimist lihtsustavaid praktilisi oskusi, et tagada lapsele rõõm ja huvi.

Aineõpetaja – jälgib õpilaste keelekasutust nii suulises kõnes kui kirjas; laiendab õpilaste sõnavara laiendamine, toetab lugemishuvi, arendab teabeotsingu oskusi; tutvustab isiklikke lugemiselamusi, annab mitmekülgsete huvidega haritud inimese eeskuju.

Haridustehnoloog – otsib ja soovitab lapse arengut soodustavaid IKT lahendusi (tarkvara, seadmed, keskkonnad); teeb koostööd lasteaia-, klassi- ja aineõpetajatega.

Koolijuht – tagab mõnusa õhkkonna ja pädeva töötajaskonna; toetub lugemis-kirjutamisõpetuses asjatundlikele õpetajatele ja tugipersonalile, et aidata koolis luua soodus kirjalik keskkond; hoolitseb kooliraamatukogu võimaluste eest.

Kirjastajad – hoiavad lasteraamatute hinnad lapsevanematele taskukohased; tutvustavad ja levitavad kvaliteetseid lasteraamatuid; teevad koostööd lugemis- ja kirjutamisprobleemide uurijatega.

Avaliku elu ja meediategelased – on oma sõnakasutusega üldsusele sh lastele eeskujuks; tähtsustavad kirjasõna ja lugemust isikliku eeskuju kaudu; tutvustavad lastele oma lemmikraamatuid; pakuvad lastele ja noorele silmaringi arendavaid ja kultuurihuvi süvendavaid saateid, lehekülgi, etendusi.