Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
 
ESTlRUSlENG

Koolitused
Emakeelepäev 2016
Seminar „Lugemisprojektide sünnipäevapidu”
Kiri "Kevadele"
Esseekonkurss „Pilt ja sõna“ 2011
I koht
II-III koht (a)
II-III koht (b)
Tallinn loeb lugemispesas
Rahvusvaheline konverents „Pilt ja Tekst“ 2011
Hea lasteraamatu valimine
Loeme südamest: Eesti Lugemisühing 20
Kreutzwaldi muinasjuttude koolitusest

II-III koht (b)

Print

PILT JA SÕNA

 

Pilt ja sõna eraldi juba edastavad infot, mis võib sööbida mällu kogu eluks. Mõnikord juhtub nii, et pilt suurendab sõna jõudu ja teeb tugevamaks. Kõige paremal juhul räägib pilt ise lugu edasi täiendades seda nüanssidega, mida ei saa tekstist isegi ridade vahelt välja kugeda. Minul juhtus lapsepõlves ühte raamtut lugedes nii.

Kes meist ei teaks sellist lastekirjanduse klassikut nagu Astrid Lindgren ja tema raamatute illustraatorit Ilon Wiklandi. Minu lugu sai alguse, kui olin kolmanda klassi plikatirts. Meile tuli uus klassijuhataja ja ta kutsus terve klassi omale külla. Mulle hakkas klassijuhataja juures raamaturiiulis silma raamat „Bullerby lapsed”. Vaevalt olin ma raamatu lahti löönud, kui juba  mangusin õpetajalt seda lugeda. Minu õnneks ma selle ka sain. Nüüd oli päris piinarikas oodata külaskäigu lõppu. Koju minnes kasvasid mulle lausa tiivad selga. Mõtted olid raamatu juures. Ma ei teadnud, millest jutt räägib, aga pildid olid nii armsad, et  kohe pidin võimalikult kiiresti kõik teada saama. Sellel õhul nihkus uneaeg edasi. Ma ei olnud nõus raamatut enne käest panema kui läbi sain. Ega mul pilte polnidki kohe aega vaadata. Järgmisel päeval koolist tulles pugesin ma raamatuga kapi taha, et keegi mind ei segaks ja alustasin otsast. Seekord piltide vaatamisega. Nii kestis see terve nädala. Kord lugesin, kord vaatasin pilte. Siis pidin raamatu tagasi andma. Kuna 70-ndatel olid head raamatud maakohas parasjagu defitsiit, algasid minu ristikäigud raamatupoodi. Kool oli ühes alevi otsas, raamatupood teises ja minu kodu jäi hoopis kolmandasse kanti. Nüüd ma traavisin iga päev ühte ringi: kool, raamatupood, kodu. Meil oli poes tore müüjatädi, kellele ma kurtsin oma muret. Tema siis lubas seda raamatut minu jaoks kindlasti hoida. Sellest aga ei piisanud. Ma lihtsalt ei jõudnud ära oodata, millal raamat meie poodi jõuab.

Saanud lõpuks OMA ISIKLIKU „Bullerby lapsed”, sai alguse minu kadumine raamatusse. Nüüd oli mul aega rahulikult lugeda ja mõnuga pilte vaadata. Enne, kui ma lugema asusin, vaatasin seda esimest pilti, kus on Bullerby kolm maja. Kõigepealt tundus pilt väga kribu. Tahtsin juba lehte keerata. Siis aga märkasin ühes õues tekil Ollet oma väikese õega. Ja järsku hakkasin märkama igasuguseid pisidetaile. Otsiva pilguga puurisin ka kõiki ülejäänud pilte. Järgmisena uurisin põhjalikumalt Liisa tuba. Ma arvasin, et tapeet seinas on heleroheline, lilled laual kannus on kollased ning lillad ja kaltsuvaip on lihtsalt rõõmsavärviliselt kirju. See oli esimene ja viimane pilt, millele ma värve mõtlesin. Järgmine pilt, mille juures ma kauemaks pidama jäin oli selline, kus lapsed tegid heinalakas käike ja koopaid. Ise olid nad kõik nii mõnusate nägude ja olekuga. Pilt tekitas minus segadust ja vastakaid tundeid. Meil kodus peeti ka loomi ning igal suvel oli laste kohus heinalakas heinu kinni trampida. Minu meelest oli see päris raske, väga tolmune ja tüütu töö. Ühesõnaga vastik, sest naabrilapsed said sel ajal mängida, neil ei peetud loomi. Nii ma keerasin lehte. Siis juhtus midagi kummalist. Ma nägin maasikaid kõrre otsas ning tundsin seda palava ilma ja metsmaasikate lõhna. See pilt viis mind raamatusse. Kui Liisa Anna ja Britta ehitasid mängumaja teadsin ma, et olen ka kohal. Ma ei samastanud ennast ühegi tegelasega vaid tundsin koos nendega seda head tähtsat tunnet, mis tekib lapsena täiskasvanuid mängides. Nojah ja ümberriietumine, seda tunnet ma teadsin niigi hästi. Oli minulgi hetki, kus olin üksinda kodus ja sättisin ema riideid endale selga ning kingi jalga.  

Ja siis, ja siis, ja siis. Siis tuli pilt kus tüdrukud võtavad Liisa toas uut aastat vastu. Sellest sai minu lemmikpilt. Praksuv tuli ahjus annab sooja hubasust. Küünlajalg viie põleva küünlaga loob piduliku meeleolu. Jõulude ja aastavahetuse sümboliteks said mulle sibulõunad, pähklid ja kadakamarjajook. Ega ma hästi ei teadnud, milline see jook on. Aga kindlasti pidi see hea olema, kuna Bullerby tüdrukud jõid. Pilti vaadates hakkasid tüdrukud mul elama. Nad ei rääkinud kunagi minuga. Neil olid omad askeldused. Mina tundsin ennast aastavahetuse pildis olles kõige paremini. Kogu sellest toast ja tüdrukutest õhkus rahu ja turvalisust. Kurva või nukra tujuga selles pildis olles oli mõnikord isegi parem tunne kui ema süles. Keegi ei pärinud, mis viga ja ei püüdnud lohutada ega õpetada. Ma sain koos Liisa, Anna ja Brittaga maha rahuneda ning asjad selgeks mõelda. Aastavahetuse pilti vaadates sain ma alati, kui selleks soov tuli, tunda seda erilist, pühalikku ning harrast tunnet, mis mind valdas jõuludel ja uusaastaööl.

Kõik pildid selles raamatus mul elasid peale ühe. Heinalakk. Küll mina nuputasin. Ma ei saanud ennem rahu, kui olin välja mõistatanud, miks oli Bullerby lastel lakas nii tore. Selleks kulus pea aasta. Siis lõpuks sain aru: nemad käisid lakas mängimas mitte tööd tegemas! Korrapealt sai ka see pilt eluvaimu sisse.

Umbes neli aastat hiljem taipasin ma, miks „Bullerby laste” pildid mind endasse tõmbavad ja mulle väga-väga meeldivad. NEED EI OLNUD VÄRVILISED. Mõistmiseni jõudsin taaskord Pipi raamatut lugedes ja vaadates. Sealsed Ingrid Vang Nymani värvilised pildid olid toreda ja täiendasid hästi juttu. Minu jaoks aga liiga kirjud ning konkreetselt määratletud.

Lapsepõlve lemmikraamatust olen ma oma ellu nii mõndagi kaasa võtnud. Aastavahetuse pilt ja lihavõttepilt olid need kaks, mida vaadates ma teadsin, et kui minul kunagi lapsed tulevad, siis neil on alati aastalõpu peolaudadel sibulõunad ning pähklid ja oma lihavõttemune peavad nad otsima. Siiamaani on see toiminud ja ma usun, et minu lapsed viivad selle traditsiooni edasi oma lastele.

„Bullerby lapsed” on minu jaoks ainulaadne raamat. Ta õpetas mind ette kujutama ennast kellegi teisena, tundma selle teise mõtteid ja aru saama soovidest. Vaadates nüüd uuesti neid illustratsioone tulevad mulle meelde tunded, mis mind lapsepõlves valdasid. Praegu mõistan ma, et piltidel olevate laste kehakeel oli üheks teguriks, mis aitas mul pildi sisse minna.  Peensusteni väljajoonistaud pildid andsid võimaluse neis oma koht leida. Kõik kujutatud olukorrad olid lastele nii omased ja igapäevased. Mul on hea meel, et ma mäletan neid pildi sisse minekuid ja saan praegugi sinna minna. Kahjuks küll pisut teistmoodi, täiskasvanuna, aga ikkagi... See aitab mul mäletada ka seda, mis tunne oli olla laps. Aitäh Astrid Lindgrenile ja Ilon Wiklandile, kes aitasid mul avastada sellise salapärase maailma nagu pildi sisse minek.

 
 
Lemmi Sarv
www.lugemisyhing.ee
Free website - Webbyt