Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
 
ESTlRUSlENG

Koolitused
Emakeelepäev 2016
Seminar „Lugemisprojektide sünnipäevapidu”
Kiri "Kevadele"
Esseekonkurss „Pilt ja sõna“ 2011
I koht
II-III koht (a)
II-III koht (b)
Tallinn loeb lugemispesas
Rahvusvaheline konverents „Pilt ja Tekst“ 2011
Hea lasteraamatu valimine
Loeme südamest: Eesti Lugemisühing 20
Kreutzwaldi muinasjuttude koolitusest

II-III koht (a)

Print

Esseekonkurss „Pilt ja sõna“
 

Kujutluspildid Viivi Luige „Varjuteatri“ teemal

Marje Tänav  Paide Ühisgümnaasium

Kirjutama ärgitas minu jaoks intrigeeriv pealkiri „Pilt ja sõna“. Kunagi Eesti NSV ajal oli selline ajakiri. Nüüd aga tekkis minu jaoks uus seos lugedes Viivi Luige raamatut „Varjuteater“. Selles raamatus pilte pole ( kui mitte arvestada sisekaanel olevat pilti Rooma Colosseumist).  Autori tekst on niivõrd sügav, täpne ja kujundlik, et silme ette tulevad iseenesest värvikad pildid. See tekst ei vaja mingeid pilte; need ei annaks midagi juurde.Vastupidine efekt poleks välistatud.  Viivi Luik on juba oma esimestest kirjatöödest alates  olnud „valmis“, ta on sündinud andekus ise. Tema jaoks on oluline „sõna“. Asi on olemas siis, kui ta on sõnastatud.Tema proosatekst mõjub luulena. Iga sõna on paigas ja kannab laiemat tausta ja sügavamat sisu.

Raamat algab 1949. aasta märtsiküüditamise meenutamisega. Ta satub väikse tüdrukuna vanaema käekõrval küüditatute majja. Silme ette tuleb pilt kolmeaastasest tüdrukust, kelle nina tilgub kui ta vaatab põrandal kunstiraamatu avatud lehekülge Colosseumist. See jääb tüdrukule meelde ja nii saab alguse tema teekond Rooma. Kõik teed viivad Rooma: sellest saab nii otsene kui ka kaudne kujund. Terve elu ongi tema liikumine Rooma suunas, kuigi peatusi tuleb teha erinevates kohtades nii põhjas kui lõunas. Alles  1998. aastal saavad lapsepõlves nähtud pildil kujutatu ja tegelikkus kokku ühessamas punakas tonaalsuses Igaveses linnas.

Kunstiraamat talupõrandal kõneleb paljustki. Ilmselt pidi olema väga jõukal järjel talu, kus ei piirdutud ainult ajakirjadega Laste Rõõm, Huvitavad ˇurnaalid, Taluperenaine ja Maret. Elutoa suures raamaturiiulis oli kindlasti Nobeli laureaatide sari ja ilmselt kogu eestiaegse kirjanduse paremik . Võib arvata, et raamaturiiulist olid välja tõstetud Eesti Vabadussõja ajaloo köited ja Piibel. Teadagi miks. Sinna tuppa kuulus ilmselt ka klaver, mida mängiti pühade ajal. Puhvetkapist tõsteti välja kohvitassid Tartu ülikoolist koju tulnud laste puhul. Laste koolitamine ülikoolis oli kujunenud traditsiooniks. Kõik need olid endise aja märgid, mida oli asutud jõhkralt lõhkuma. Küüditajate porised saapajäljed jäid igaveseks põrandatele alles ja neid sealt maha pesta polnud võimalik. Nii said ühes ruumis kokku kultuur ja kultuuritus. Kultuursus ja väärikus pidid taanduma. Ei ole raske arvata, mis sai nendest raamatutest, mööblist ja talustki. Kõik jäi laokile.

Saadiku abikaasana on raamatu autoril olnud palju erinevaid kohtumisi ja vastuvõtte.Viivi Luik on abielus diplomaadi ja kirjaniku Jaak Jõerüüdiga. Mõnest vastuvõtust on raamatus kirjutatud erilise kujundlikkusega. Üks nendest oli nn. Hadrianuse vastuvõtt tema palee varemetes. Seal said kokku kahetuhandendate aastate algus ja antiik-Rooma kevad. Korraga olid kõik ajastud segi ja tundus, et oligi viibitud keiser Hadrianuse vastuvõtul. Terve elupikkune teekond oli väärt seda paariminutilist vastuvõttu. Seal kasvanud iidvanade õlipuude ülesandeks on luua seoseid igavikuga. Nende puude ülesanne ongi vanaks ja seest õõnsaks saada ning püsida aegade sillana. Tuulgi nendes varemetes ühendab erinevaid ajastuid.

Hadrianuse vastuvõtu väärilisena näeb autor 1994. aasta sügisel toimunud Brasiilia saadiku poolt korraldatut. See oli kokku kutsutud saadiku abikaasa n.ö. salongikõlbulikuks saamisele pärast ülirasket liiklusõnnetust. Õhtut varjutas algusest peale teatud rusutus ja ruumide ladina süngus, mis meenutas Roomat, kuigi vastuvõtt ise toimus Helsingis. Õhtu ängi suurendas saadiku koera ulgumine ( ei tea, kas tundis midagi ette?) ja järjest valjenev tuulekohin väljast. Lahkumise ajaks oli tuul juba muutunud tugevaks  tormiks. Kõik kiirustasid vastuvõtult koju. Hommikul helistas saadikule Eesti Vabariigi president ja teatas, et Estonia-nimeline laev oli läinud põhja. Mingi halvaendeline eelaimdus oligi varjutanud kogu eelnevat õhtut.

Need, kes olid olnud selle öö merevallas veetnud ja eluga pääsenud, meenutasid hiljem laevahukku ühtaegu kui kõige jubedamat ja kõige ilusamat asja, mida eales nähtud. Nende nägemuses oli mõllava tormi keskele saabunud järsku täielik haudvaikus ja taevas avanes ning seal põlesid tähed kui küünlad. Seejärel  kadus laev veepinnalt nii kiiresti nagu poleks teda kunagi olemas olnudki. See oli nagu Vanajumala vastuvõtt, mis ühtaegu oli nii jube ja ülev, et inimmõistus ei suuda seda vastu võtta. Läänemere-äärsetes maades olid hiljem tükk aega vaikuse ja leinameeleolud. Paari lausega on autor suutnud kirjeldada kirjeldamatut õudust ja andnud traagilisusele ülima pühalikkuse varjundi.

Need olid mõned elavamad kujutluspildid, mis joonistusid  välja Viivi Luige „Varjuteatri“ tekstist. Minu jaoks kasvasid tekst ja pilt kokku. Viivi Luik on kirjanik, kes suudab sõnastada  teemasid, milleks paljud pole võimelised. Ta on nii tundlik ja suudab mõtestada nähtusi, mida veel ei ole või on juba olnud, Ta on nagu kanaarilind kaevanduses, kes hoiatab, kuigi paljud ei saa tema sõnumist aru või taipavad seda kunagi hiljem.

www.lugemisyhing.ee
Free website - Webbyt