Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
 
ESTlRUSlENG

Koolitused
Emakeelepäev 2016
Seminar „Lugemisprojektide sünnipäevapidu”
Kiri "Kevadele"
Esseekonkurss „Pilt ja sõna“ 2011
I koht
II-III koht (a)
II-III koht (b)
Tallinn loeb lugemispesas
Rahvusvaheline konverents „Pilt ja Tekst“ 2011
Hea lasteraamatu valimine
Loeme südamest: Eesti Lugemisühing 20
Kreutzwaldi muinasjuttude koolitusest

I koht

Print

Pilt ja sõna

Esimene pilt

“Lumivalgekese” raamatut vaatasin ja lugesin nii palju, et sain selle sisse minna. Raamat on ilmunud 1958, järelikult pidin siis juba 6 täis olema. 

Lahtise akna all tikkis malbe ja kurb pärisema. Üks lühike lause lõpetas tema ilmumise järgmistele piltidele. Kartsin koos Lumivalgekesega vibuga jahimeest jahimehega pildis ja põgenesin metsapildis, ümber puul ronivad karupoisid, oksaauguga naeratav puu, kitsed ja linnud. Kui teistmoodi meie Veskimetsast, kus sinililli korjasime ja suure kivi juures luurekat mängisime, üheaegselt pelutav ja kutsuv, oli pildimets – kuristikud, kaljud, kivid mägioja ääres, sünged kõrged puud, öökull õõnsuses. Kui ebameeldiv oli pildivõõrasema nägu – esimese peeglipildi solvunud, mürgiõuna valmistamispildi õel, teise peeglipildi üleolev-enesekindel. Rõõmustasin koos mustal hobusel pöialpoistele lehvitava Lumivalgekesega printsiga abiellumise üle ja kahjurõõmutsesin inetut võõrasema– selja tagant kujutatud, nii et võisin ta ise võimatuseni inetuks mõtelda -   põgenemas nähes.

Vaatan oma lapsepõlve räbalaks loetud võluraamatut, mille kaaned on kadunud ja asendatud punase sametpaberiga. Kuigi mul oli ka terve vendade Grimmide muinasjuttude kogu, ei tekita selle teksti ega piltide meenutamine Lumivalgekese-raamatu-sarnast igatsusega seotud “kadunud maailma tunnet”.

Esimese pildi kontuurid, kus Lumivalgeke, juuksed mustad kui eebenipuu ja suu punane kui superstaaril, malbe näoga kaugusse vaatab, on mitmeid kordi pliiatsiga üle käidud – läbi kopeerpaberi kopeerisin pilti mina, kopeeris õde ja nii mõnigi naabritüdruk. Sama palju on kopeeritud õuna hammustavat Lumivalgekest, ja ime küll, ka peegli ees keerutavat isekat kuningannat. Muidugi, kõik meie küla tüdrukud, kes sitsseelikutega ringi lippasid ja tenniseid kriidiga valgendasid - ka kõige rikkamad -, armusid pildil olevatesse sametist ja siidist pihikutesse, volangseelikutesse, sleppidesse ja kroogitud käistesse. Nüüd saan aru, kuivõrd romantilised, argipäevast eemalolevad, otsekui Caspar David Friedrichi maalid, on kunstniku kujutatud looduspildid.

S. Škopi “Lumivalgekese” pildid olid minu – ja usun, et mitte ainult minu – sõjajärgses lapsepõlves kui tänapäeva Mehhiko seebiooper, kus väljamõeldud ilusas romantilises maailmas möllasid suured tunded – kurbus, kadedus, õelus, kahjurõõm, armastus ja vihkamine. Huvitav, kas tänapäeva meedia poolt võimsate tunnetega küllastatud maailmas üldse keegi veel hoolib neist võlupiltidest?

Teine pilt

Läksime kord söögilauas vaidlema, kas vasemaak on punane, kollane või pruun. Taavi väitis, et pruun, mina, et kollane. Kollane, sest arvasin mäletavat, kuidas “Nils Holgerssoni“ raamatus oli pilt kivi alla jäänud sokust, kes iga päev koju tuli, sarved kollased. Vasemäge valvanud tohutu suur naishiid tappis ta, veeretas sokule kivi peale. Mäletasin seda pilti väga selgesti, sest olin lugedes mõtisklenud, miks sokk kivi eest ära ei hüpanud. Tema surm tundus kuidagi ebaõiglane. 40 aastat hiljem elasin Norra mägedes üle kivivaringu ja ka siis tuli see pilt mulle meelde. Sain siis väga hästi aru, et kivi eest pole võimalik ära hüpata.

Selma Lagerlöfi “Nils Holgerssoni seiklused” oli minu esimene SUUR raamat. Pidin olema umbes viiene, sest mäletan end raamatut veerimas meie väikese maja toa pisikese akna all, sealt suurde majja kolides olin 6 täis. Iga lehekülg oli avastus, aga palju ei jaksanud korraga. Sinna, kus lugemisest ära väsisin, tegin raamatusse pliiatsiga risti. Ja sain pilte uurida. Pildid olid mustvalged. Ainult esimene pilt, kus Nils halle rotte Glimmingehusi viljasalvede juurest eemale meelitab, oli värviline, ja see mulle eriti ei meeldinud, sest rotid tundusid kahtlaselt suured ja Nilsile kahtlaselt lähedal - äkki nad ei kuulagi Nilsi võlupilli ja murravad ta maha? Pilte oli vähe. Aga tähtsamad tegelased olid kõik mingis situatsioonis üles joonistatud – ja kõik klappis. Just sellised nad olema pididki - pöialpoiss Nils, härjapõlvlane, isahani Marten, rebane Smirre, kureisand Ermenrich, koer Kaaro ja põder Hallvatt ja kotkas Gorgo ja emahani Akka ja teised metshaned. Võisin pildile midagi juurde mõtelda või pilte juurde mõtelda, aga ühegi pildi juures poleks ma midagi ümber teinud.

“Nils Holgerssoni” illustraator on tagasihoidlikult ja vene keeles raamatu viimasel leheküljel ära toodud - “oformlenie A. Saldre”. Häbiga pean tunnistama, et otsisin selle üles praegu, seda esseed kirjutades.

Et vaidlusele rauamaagi üle lõpp teha, otsisime ka tookord üles Holgerssoni-raamatu ja selle seest sokusurmapildi. Pilt oli täpselt selline, nagu mäletasin. Aga tekstis oli, et sokk hõõrus sarvi vastu punaseid kive - värvi osas oli mälu alt vedanud.

Kolmas pilt

On lugemise tund ja minu ees lugemik. Loeme midagi loodusteemalist, mille juures on pisike mustvalge visandlik maastikupilt lumisest väljast ja jõest ja kaugest metsast. Reaalkooli algklassiõpetaja, natuke daamilik ja natuke emalik Melanie Ots küsib: “Mida need väiksed mustad kriipsukesed seal pildil tagaplaanil tähendavad?” Uurin kriipsukesi ja tean, aga kõhus on imelik tunne, et küsimuses peab olema mingi konks, kui juba midagi nii ilmselget küsitakse. Alati enesekindel Katrin tõstab käe ja vastab: ”Need tähistavad kaugel olevat metsa.” Vaatan aknast välja, sealt paistab hall kohtumaja sein. “Kas teie oskaksite niimoodi ainult kriipsukestega metsa kujutada?” esitab õpetaja retoorilise küsimuse. Vaatan klassis ringi, mõni poiss vangutab pead, mõni naeratab, valge pitskraega Marje noogutab. Kas mina oskaksin?

Huvitav, miks see episood mul meeles on. Ei mäleta enamikust algklassitundidest mitte midagi, ei mäleta, mis klassis see oli – teises? kolmandas? – ei mäleta, mis tekst kriipsukestega pildi kõrval või all oli. Mis oli neis kriipsukestes, et need siiani mälu kraabivad?

Juba teist korda pean tõdema, et mäletan pilti paremini kui teksti selle juures. Ja kas ma üldse mäletaks seda tundi, kui seal poleks olnud toda kriipsudest metsa?

Samamoodi kui seda lugemiku talvemaastikku võin kirjeldada “Kolme musketäri” ( soovitas lugeda tädi Leida, kes oli raamatukoguhoidja, lugesin ühtejärge kõik osad läbi ) Richard Kaljo joonistatud musketäre või Günther Reindorffi Põhjakonna ( suur madu pildi ülaäärest allääreni, tõld Põhjakonna suu ees naeruväärselt pisike, mu mehe lemmikpilt ja –raamat ) või Ott Kangilaski sarvemüksudega paksu Vanapaganat “Imelikust peeglist” ( lugesin esimest korda kõrvahaiguse ajal, hiljem õppisin kooli jaoks jutustama, aga mind ei küsitud ) või Edgar Valteri Muhvi, Kingpoolt ja Sammalhabet ( lugesin ette oma tütrele) või kaanteta ja pealkirjata sopaka pilti kaheksajalast, kes tirib vee alla karjuvat madrust ( lugesin korduvalt vanatädi juures maal, vanatädi õmblusmasina kõrina saatel, sest muid raamatuid peale selle ja “Anija meeste” seal polnudki ).

Mõni pilt on tõesti nagu kraabitud mällu. Kas pole need pildid nagu järjehoidjad, mis viivad tagasi hetke, kui raamatut loeti, ja tõstavad mälu hämaratest kihtidest pinnale möödunud ajad, kadunud kohad, ammu lahkunud inimesed, sõnad, mis kord öeldud, tunded, mis kord läbi elatud?

 
Tiiu Neeme

Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi õpetaja

www.lugemisyhing.ee
Free website - Webbyt