Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
Webbyt
 
ESTlRUSlENG

Väikesed kodu-uurijad
Lugemismängud
Muukeelsete laste pereliikmete õpituba "Tere, kool!"
3MR (Making the Most of the Magic of Reading) - pildiraamatute ettelugemisprojekt
Rahvusvahelised
Lõpetatud projektid
Sul raamat sõbraks on alati
More PAL
Kool, kus lugemine loeb
Võistlus "Kool, kus lugemine loeb" 2009
Võistlus "Kool, kus lugemine loeb" 2008
Uudised
Seminarid
Ideaalse kooli mudel
Viktoriin
Sukelduda tähemerre
Meie kool loeb!
Viluste mudel
Füübits
Lugema õppimine
Lugeda on mõnus
Teadusraamat annab teada
Õpetajate hinnangud 1. klassi õppematerjalidele
Lugemisraskuse väljaselgitamine lasteaias ja I kooliastmes
Lugemispesa
Euroopa pildiraamatute kollektsioon EPBC
LLP Partnership Project Empowering Parents for Support of Their Children with Dyslexia

Meie kool loeb!

Print

Autor: Mare Müürsepp, Eesti Lugemisühing 

Võistlus „Kool, kus lugemine loeb”toimus Eestis esimest korda. Sellesisuline liikumine on Rahvus­vahe­­lise Lugemisühingu (www.reading.org) Euroopa komitee tegevuses juba aastaid arenenud. Eesmärk on õhutada kooliperesid oma tegevust mõtestama. Mida me koolis teeme, et lapsed lugeda saaksid, tahaksid, oskaksid? Kes kellega koostööd teeb ja kes ses osas areneda saab? Kuidas kasutame olemasolevaid ruume, raha, aega?

Täname kõiki lapsi ja täiskasvanuid, kes meile oma kooli lugemiskeskkonnast kirjutasid. Olgu kohe öeldud, et oli julgeid lapsi, kes kirjutasid ise ja omal käel; oli lapsi, kelle tööd õpetaja kokku pani ja saatis; oli mitu tublit õpetajat, kes andsid ülevaate nii omaenda tegemistest kui ka kogu koolipere püüdlustest; oli usinaid raamatukoguhoidjaid, kes kas küsitlesid lapsi ja koondasid nende vastuseid või õhutasid õpetajaid ja lapsi koostööd tegema ja kirja saatma. Oli aru saada, et võistluse tuules tehti koolis ettevalmistusi ja analüüsiti oma lugemiskasvatust, mis ongi selle ettevõtmise mõte.
Üks võimalus oma tublidust näidata oli viktoriiniküsimuste lahendamine, ja selle väga raske viktoriiniga julges rinda pista jällegi nii üksiküritajaid (toeks raamatukoguhoidja või õpetaja) kui ka rühmitusi.

Mida on lastel vaja, et neile meeldiks koolis lugeda?
Raamatukogus, lugemispesas või muu nimetusega lugemiskeskkonnas on tähtis, et seal oleks hea lugeda igas funktsioonis – nii teadmiste täiendamiseks ja koolitöö tegemiseks kui ka ajaviiteks. Seal peab saama nii omaette olla ja vaikselt süveneda kui ka sõpradega koos tegutseda. Tähtis on, et ei oleks negatiivset käitumist – ülbitsemist, segamist jms. Ükski os­kus ei kuku taevast. Raamatutoas käitumist tuleb järjekindlalt õpetada ja reeglite täitmist nõuda.
Igale vanuserühmale peaks olema piisavalt nii ilukirjandust, teatmeteoseid kui ka ajakirju, kuulamisma­terjali, mänge jm. Väga hea, kui lugemiskeskkond on samal ajal teater, galerii, õpikeskus, laste loomingu väärtustamise koht. Lapsed saavad omaenda töid – nii kirjutisi, käsitöid, lauamänge kui muud – nähes kogeda, et see on tõesti nende paik.
Oluline on, et koolis oleks oma teabekandja ja loomingu talletamise traditsioon – infoleht, kodulehekülg laste loomingu vahendajana. Heal kooliraamatukogul või lugemispesal on oma maskott, oma lood ja laulud, teinekord isegi DVDle talletatud.
On koole, kus osa ainetunde toimub raamatukogus ja lapsed õpivad nii loodusõpetuse, ajaloo- kui ka muudes tundides teatme- ja ilukirjandusteoseid kasutama ning nende kohta töölehti täitma.
Üks võimalus laste aktiivsust rakendada on suunata lapsed kehastama raamatutegelasi, vahendama teistele (väiksematele) väärt lugemist ja juhendama tegevust raamatukogus. Õpilased on tunnistanud, et selline tegevus on neid vägagi innustanud – nad on õppinud esinema, raamatute sisu endale selgeks tegema, teistest paremini aru saama...
Hea, kui arvutiklassis saab ühendada arvuti võimalusi omaloominguga, sihipärase otsinguga mingi teksti koostamiseks. Kõrgelt hinnatakse võimalust näha soovituslikku lugemisvarasse kuuluvate teoste põhjal tehtud filme või lavastusi. Raamatud peaksid olema õppetööle ja lastele võimalikult lähedal – kui klassi käsikogu! Ruumi peaks olema nii palju, et raamatuid näoga lugeja poole pöörata.

Lugemise mõjutajatest
Ehkki uurimused väidavad, et teatud vanusest (algklassides) väheneb järsult täiskasvanute osa raamatu soovitamisel ja kasvab eakaaslaste roll, tuleb edukate koolide laste vastustest esile, et vanusest hoolimata nimetatakse lugemise usaldusisikutena nii ema-isa, vanavanemaid, õdesid-vendi, sõpru, õpetajaid, raamatukoguhoidjaid, laste­kirjanikke kui ka teisi. Mõjuvad need, kes on isiksusena köitvad. Ses mõttes on oluline teha elavaks ka ajas ja ruumis eemal olevad kirjanikud – tut­vusTada nende elulugu, etendada episoo­de nende endi ja tegelaskujude osavõtul... Mõnigi laps on osutanud Hans Christian Anderseni või Astrid Lindg­reni isikule kui lugemise ajendile.
Head õpetajad loevad ise palju, räägivad oma lapsepõlve lugemiselamustest, tutvustavad oma lemmikraamatuid ja värskeid lugemismuljeid, osalevad dramatiseeringutes, esitavad tekste hästi, on kavalad raamatusoovitajad: kas jätavad põneva koha peal pooleli või „unustavad” raamatu lihtsalt laste ette, et seda lehitsetaks. Head õpetajad ja raamatukogutöötajad liidavad oma erianded lugemiskasvatusega – kellel on lavasoont, kellel kunstiannet, kellel huvi mälumängu vastu, kes keeleoskaja. Nad tunnustavad laste lugemises mitte ainult loetu hulka, vaid ka valiku omapära, oskust tuua teisteni teost, mida need ise ei leiaks. Lastele on väga vajalik, et õpetaja tutvustatav raamatuvara oleks avaram kui nende endi kogemus – kui näiteks päevasündmuste seletamiseks, olgu need olümpiamängud või poliitilised probleemid, toob õpetaja klassi ka üldse mitte lastekirjandust, vaid midagi sellelegi, keda huvitab sügavutiminek.
Lugemise head suunajad on leidlikud inimesed, lapsed toovad esile, et nad on head ja südamlikud. Tundub, et täiskasvanud, kes on võtnud eesmärgiks lastele raamatuid lähedaseks teha, tunnevad teistest paremini laste hingeelu ja oskavad lapsi mõista. Siit tuleneb kindlasti ka vastupidine seos – õpetaja, kes tunneb, et ei oska lastega suhelda (gümnaasiumiastmest 4. klassi sattunu!), ei mõista teismelisi jne, mingu julgelt laste- ja noortekirjanduse riiuli juurde! Laste- ja noortekirjanduse tundmine aitab mõista laste arusaamu ja fantaasiaid.
Olulised lugemiskasvatajad on lapsed üksteisele ise. Meeldejäävad raamatusoovitused on tulnud eakaaslastelt nii tunnis tutvustatud raamatute kui ka laste mängitud raamatutegelaste kaudu. Heades koolides õhutatakse lapsi endid looma: üks võimalus end autorina tunda on istuda autoritoolis ja lugeda teistele enda loomingut.

Lugupidamine paneb lugema
Väga mõtlemapanevad ja ideerikkad ülevaated ning arutlused laste lugemise suunamisest on saatnud Helja Kirber Tartu Forseliuse Gümnaasiumist, Imbi Leevand Haljala Gümnaasiumist, Ene Mähar Viluste Põhikoolist ja Alli Lunter Viljandi Maagümnaasiumist. Nende kogemused väärivad tutvustust Eesti Lugemisühingu seminaridel ja koolituspäevadel.
„Huvitav fakt on, et halvema õppeedukusega klassis on huvi raamatu vastu suurem või vähemalt oma huvi puudumisel ei halvusta nad raamatut,” ütleb Imbi Leevand. Võib-olla tähendab madalam õppeedukus seda, et nad on emotsionaalsemad ja loomulikumad? Võib-olla saab just koos lugemise, näitlemise, loomise kaudu hoida neis alal positiivset enesehinnangut, anda neile aimu nende väärtusest, kinnitada eneseusku? Miks lasta teistele ette lugeda klassi tublimal õppuril? Võib-olla on kolmeline Ants ilmekam teksti vahendaja? Võib-olla teevad nad koos vaat et kahelise Kristjaniga väga toreda etenduse nooremale klassile?
Kui algklassi- ja emakeeleõpetajatega on raamatukoguhoidjatel ladus koostöö, siis muude aineõpetajate huvi lugemise suunamise vastu on väiksem. Äärmiselt kurva asjaoluna selgub aga põhikooli vanema osa (alates 7. klassist) õpetajate arvamus, et selles vanuses ei saa õpilast lugemise arengus kuidagimoodi aidata: kui selleks ajaks pole loogilist mõtlemist, ei saa enam midagi teha. Kui võtta arvesse, et on olemas täiskasvanukoolituse süsteemid ja järjest rohkem räägitakse elukestvast õppimisest, tundub jämedalt ebaloogiline arvata, nagu ei saaks 7. kl õpilane areneda...
Lapsi panevad lugema inimesed, kes suhtuvad neisse soojalt ja lugupidavalt. Ja kes ütleb, et lapsed ei loe, lugegu eelmist lauset nii mitu korda, kuni tal lambike süttib.
Mida vanem laps, seda rohkem vajab ta suhtlusringi, kus oma lugemiselamusi ja arvamusi väljendada. „Tunnen ise, et olen läbi teinud suuremat sorti edasiminekuid, võrreldes näiteks praegust lugemisvara kuuenda klassi omaga. Nüüd, olles kuskil seltskonnas, kus kritiseeritakse mingit teost ja küsitakse minu arvamust, julgen ma sõna võtta, kuna toetudes oma lugemisvarale, olen ma oma arvamuse ja põhimõtted suutnud endale selgeks teha,” kirjutab Kaisa Kaup Viljandi Maagümnaasiumi 9. c klassist.
Head õpetajad püüavad anda lastele võimaluse enda lugemist peegeldada, võrrelda end teiste lugejatega, näha, et lugemine on mitmepalgeline tegevus, kus igaühel võib olla mingi oma suund. Toredaid laste töid saatsid õpetajad Aigi Kraak Võru Kesklinna Gümnaasiumist, Anne Archipov Valtu Põhikoolist, Esta Sokman ja Aasa Liiv Viluste Põhikoolist, Külli Suvi Laeva Põhikoolist, Liia Severin jt Pärnu Väikesest Vabakoolist ning Triinu ja Anne Pohlak Salla Põhikoolist.
Võistlus viidi läbi Eesti Lugemis­ühingu initsiatiivil ja Tallinna Ülikooli toel. Abiks olid www.koolielu.ee ja Hea Laps. Aitäh kõigile lastele, noortele ja täiskasvanutele kaasamõtlemise ja kirjutamise eest!

www.lugemisyhing.ee
Free website - Webbyt